teatrist läbi MRT ja Sadama turu riiete sortimiseni

kultuuriline nädal on olnud. eile oli teatriõhtu Draamateatris, ‘Vihmatants’. nagu paljud teisedki on öelnud: nagu võiks olla suurepärane, aga ei ole. minu jaoks oleks asi töötanud ilmselt mingis teises võtmes. kuidagi pealiskaudseks jäi nagu, kuigi sümbolismi oli seal kuhjas. või siis polnud mina päris õigel lainel.
aga ma ei kahetse muidugi, et käisin.

täna hommikul käisin uuringus. imelik, et kui nt Diagnostikakeskus lubab MRTle teise inimese saatjaks kaasa ja lausa palub, et võtke oma muusika mingil kandjal kaasa, siis Merimetsas neid lõbusid ei ole. aga teisalt, kui mind hoiatati, et see on seal jube müra, siis ma kujutasin ette mingit kivipuurimismüra või sellist, nagu teeb see käeshoitav killustikutrampimismasin. noh sellist pidevat jõuramist, mida seal aga üldse ei olnud. erinevad vilelaadsed ja undavad hääled küll, pausidega, ja ilma sellise pideva jubeda taustamürinata. nii et silmad kinni lamades kannatas seal pool tundi omi mõtteid veeretada kenasti. peaks ütlema, et need hääled ise moodustasid vahepeal peaaegu et muusika. noh, sellise elektoonilise :P

Sadama turule marssisin ka kohale. sõin grusiinlaste šašlõkki (3h tagasi ja kõht on siiani punnis) ja tõin nipet-näpet koju ka. rahvast oli ikka vähe. ma ei tea, kas asukoht loeb või mis? sest kraam on seal aus ja hää, kuigi mitte alati kõige odavam.

nüüd peaks oma riideid sorteerima.
arutasime naistepundis ja jõudsime järeldusele, et alustuseks tuleb teha kaks kuhja: mahub – ei mahu selga; siis tuleb mahub kuhi jagada omakorda kaheks: kannan – ei kanna. ja ilmselt tekib kusagile ka see kuhi, et ‘kannaks, aga ei mahu selga’.
edasi võib juba sorteerida värvi järgi ja siis osad värvid kokku pakkida ja otsustada, et sel hooajal kannan ainult kollast ja lillat, näiteks :)

elu on kirju nagu see postitus

jube unekas on. plaanisin natuke tukkuda, kuni laps oma õhtuseid multikaid vaatab, aga sattusin väga ootamatult hoopis Jazzkaarele. noh, saab selleks korraks jälle linnukese kirja vähemalt.

enne seda olin lapsega linnas. ma olin ühest neist sooduskupongiportaalidest või kuidas neid nimetama peaks, ostnud voutšeri, kaks pitsat ühe hinnaga. pojal oli vahepeal jube pitsaperiood, siis hankisin. jõudsime poole viie ajal kohale, kahes lauas inimesed. selline koht, mis kutsub end restoraniks, ma nimetaksin, hm.. ma ei teagi. midagi söökla ja baari vahepealset äkki? et restorani mõõtu välja ei anna küll. kougin oma voutšeri välja ja hakkame pojaga valima, et mis pitsad siis võtta – kui teenindaja teatab puises eesti keeles, et 45 minutit peab ootama. mähh?? viitan, et inimesi ju peaaegu ei ole, vastab, et telefonitellimusi on palju. nojah, voutšeri eelviimane päev.. igal juhul arvasin, et sellise teenindusega nad ei saavuta eesmärki: tuua voutšeritega uusi kliente. ja nüüd mõtlen, et peaks ka helistama ja tellima ära, kuigi laps siis ilmselt nendest osa ei saa.
nii umbes kuu tagasi kasutasime seal esimese voutšeri ära, siis saime küll kiirelt, aga muljet koht ei jätnud. et me olene nüüd saanud siis täishinnaga pitsad hetkel, hea seegi, pole vähemalt päris peale maksnud.
no kuna laps oli nälgas, tahtis välja süüa ja mul ei olnud kodus ka midagi ette valmistatud, läksime mujale sööma. vahel ju võib.

ning sealt tiritgi otse Anna Buturlina kontserdile.
ma olen muidugi see, kes eelistab pigem moodsamat jazzu, aga vahel on selline klassikalisem ka väga hea kuulata.
kuigi vahepeal lõi jalg tuld.
nagu kahel viimasel ööl kella nelja paiku – mis on ka üks põhjus, miks ma loppis olen. täna ööseks panen kõik ravimid ja veetassi voodi kõrvale, et esimeste valuaitingute ilmudes ei mõtleks, et küll jääb järgi ja üritada edasi magada, vaid kohe midagi sisse võtta.

ahjaa, tasuline ravi. sõbranna täna ka torkis mind sellel teemal, kuni leidis, et kogu keha MRT maksab 1000. eurot. samas, nõus, mulle tuleks kümmekond kuud nälgimist kasuks küll, siis äkki kraabiks enamuse sellest rahast kokku. laps saab siis mingit odavat kräppi ka. hah.

no ja postkastis on taas eitav vastust potentsiaalsest töökohast. koht, kuhu väga tahtsin: see oleks olnud ilmselt küll üsna pingeline ja vähemalt algul keeruline töö, aga oma olemuselt mulle sobiv. nojah, mis sealt ikka oodata oli. eks ma teen mingi suure risti seinale, kui keegi mind tööle tahab.
samas olemasolevad tööparnerid hindavad mind endiselt ja see on hea. nädala jooksul olen saanud paar positiivset vastukaja.

pühad üle elatud

pikk nädalavahetus on kenasti sujunud. õue ja grilli on saanud, rongisõitu ja riisumist ja salatihakkimist ja koogitegu ja hm, veel igasugu asju. ehk siis mõnusalt ja meeldivalt on läinud. ning kevad tuleb suurte sammudega. nädala algul nägin hulgim sinililli Narva-Jõesuus, nüüd hulka lähemal. ja mis sellest, et mõnel pool veel natuke seda kõva lund on – küll see ka kaob.

aga et asi oleks täiuslik, oskasin ma kivipõrandal libiseda. ei suutnud täna mõelda, mis siis õieti jalga panna, muidugi ei leidnud sobivaid kingi (või õigemini need lemmikud on ürgvanad) ja panin siis ikka saapad, millel on mingi veider kontsaplekk. ma ju ometi tean, et nendega peab ettevaatlik olema ja ikka oskan teha mingi vale liigutuse, ühel jalal – ning muidugi maandusin, lätaki, paremale puusale. ehk sellele, mis siis praegu terve on olnud. parema käe randme põrutasin ka ära, sest see ilmselt puht reflektiivselt üritas esimesena maanduda. imekombel on küll nahak träpsud, aga verd väljas mitte. ja täiesti arusaamatul kombel murdus kaks vasaku käe küünt kah.
ning muidugi, see seljavalu, mida vahepeal tunda ei olnud, on selle kukkumise peale jälle platsis.
ja seda rida täiendab veel ohatis. salalik kevad, nagu ikka.
nii ‘tore’.

ja, lähiajal kulub veidi mulle pöidlahoidmist ära.

jätkuks eelmisele

no totaalne kevadine keskeakriis on peal. ma ei oska muuga põhjendada – aga keskeakriis sobib ometi kenasti ju? ja nii veel mõned aastad..

täna oli see päev, kui oleksin võinud palju ära teha, aga ei teinud mitte midagi kasulikku. nüüd, õhtul, mõtlen, et peaks ikka mõned munad sibulakoortega ära värvima.
mingi koogimõte oli ka, aga see pole siiani millekski konkreetseks formuleerunud. tegelikult miskipärast isutab selle maasikaunistuse järele, aga no ma ei osta neid praeguseid hirmkalleid maasikaid koogi sisse ju ometi! mõtlein mingi hetk rullbiskviidile ka ja ostsin isegi kohupiima, aga siis jäi mõte jälle kinni. et midagi peaks veel olema ju – aga ei mingeid mõtteid. ja netist ei oskagi nagu õieti midagi otsida. ehk homme on parem ja suudan midagi valmis keerata?

ja kohe väga, väga, on selline tunne, et kui lähiaegadel mu elus mingit suurt põhimõtteliselt muutust ei toimu, siis… siis ei toimugi midagi ja ma jään igavesti sellesse kriisi kinni.

reedeõhtune eksistentsiaalne hala

jajah, mis sellest, et tegelikult on reede varahommik ja tehniliselt võttes neljapäeva õhtu. ma ei saa seda ka neljapäevaõhtuse hala all kirja panna, sest kalendris on ikkagi juba reede. ja kuna homme on nagunii püha, siis seda enam see tundub ka reede, olgugi et ei ole tegelikult.

see oli kohutavalt tore ja armas õhtu nende inimesetega, kes ehk ei olegi alati nii tuntavalt lähedased, kuid kellega koosolemine on alati selline posiitiivne ja tore ning ma tegelikult tean, et need on inimesed, kellele saab loota, keda võib usaldada. et kui neid ka alati ei ole, asjaolude sunnil, on nad mingil kombel siiski olemas, kui neid vaja on. füüsiliselt neid väga pole jah, viimasel ajal. elu ja töö on kaugemale viinud. aga see ei muuda midagi, see suhtlemine oli juba varem väga perioodiline.
lihtsalt täna ma korraga tundsin, kui vales suunas mu asjad kulgevad. algselt pidin kirjutama, et tundsin, kui mõttetu mu elu on, aga see ei anna õiget aimu. pigem on viga kogu üldises suundumuses – ja see ongi meil siin kodumaal (ja üldse kogu nn arenenud maailmas) valdav. et tegelikult on väärtused hoopis mujal, aga ma olen niivõrd kinni oma argielu pisiasjades ja ei suuda neist üle ega ümber vaadata. ning seetõttu, otse loomulikult, näen asju läbi mingi imeliku prisma ja ei lase neil minna. ma üritan kõike kusagile suunata, aga teen sellega asja ainult hullemaks. sest tegelik väärtus on kusagil mujal.

ja ometi ma tean, et ma vahel ju püüdlen mujale. ma tean, et mind peetakse sellepärast vahel veidraks. et ma ei kasuta oma ressursse täielikult ära. et ma lihtsalt võtan omale aega. et ma teen mingeid asju lihtsalt niisama. see on nii võõras ja vale ometi. läbi töö peab ju armastus tulema.
aga ei tule. kohe kindlasti mitte.
kuigi põlvkondi on selles vaimus kasvatatud.
aga mina, ma olen siiski liiga arg, et midagi kapitaalsemalt muuta. üritan kohaneda ümbritseva keskkonnaga selmet muuta keskkonda, kus ma eksisteerin.

viimases trollis satun ühe tuttava kõrvale, keda ma võimalusel pigem väldin. kes ilmselgelt on selle maailma jaoks samasugune võõrkeha, nagu mina – ainult teistmoodi. ning ilma pikemalt mõtlemata kutsub ta mind ühele oma üritusele, mis kohevarsti toimub ja ma tunnen, et isegi tema kõrval olen ma täiesti mõttetu olevus.

mmh, sellega ma alustasingi seda kirjutist. ring sai täis.
rohkem ei olegi midagi mõelda ega öelda.
seda tühjust, millega ma olen maailma täitnud, on raske millegi muuga täita. ainult mina saan seda teha.
kui ma selle võimaluse võtan.

hingetõmbehetk

vähem ja rohkem tuttavad annavad erinevaid teid märku, et olen kuidagi kadunud. ilmselgelt on nad harjunud, et ma olen küberruumis liigagi tihti olemas.
ma olen nüüd ka olemas, aga peamiselt reaalselt. lihtsalt palju tegemist on olnud. ja nagu, ikka, ei mingit üllatust, ma olen täiega väsinud. samas olen ma viimasest 36st tunnist suurema osa ärkveloldud aega autoroolis mööda saatnud. veider, et selle valutav jalg siduriga toime tuleb – aga kordagi ei vedanud alt. ja emotsionaalne rahulolu on.

aa, ja need tuttavad või vähemtuttavad, kes oma elus mitte kordagi pole mitte midagi korda saatnud, mida keegi võiks pahaks panna ning mida ise hiljem kahetseda (kuigi väidetavalt kahetseda ei ole mõtet, teen ma seda ikka vahel), olge tublid ja jätkake samas vaimus. paradiis ootab neid patuta inimesi, kes kive teiste pihta võivad loopida.


Ridala Püha Maarja-Magdaleena kirik