plirts-plärts..

väljas kisub kevadiseks ära. laps teatas, et õues on paha käia, sest kõik lumi on kollaseid koerapissilaike täis. ja et telekat on ka paha vaadata, just reklaamipauside ajal – ikka kaks valimisreklaami ja siis üks mingi muu reklaamike vahele. see saab õnneks kohe-kohe läbi ka.

tundsin vajadust veel ühe mälukaardi järele, 2gb tundus igati hea suurus. kolmes kesklinna poes vaadati mind selle peale, nagu oleksin ma idioot ja pakuti lahkelt 8gb kaarte. ausalt, see oleks mul nagu vanal ajal fotolaborite töötajad naersid filme, et ikka üks film on jaanist jõuluni ja teine jõulust jaanini. ehk ma siis äkki saaksin isegi poole aastaga selle 8gb täis kah. päris kindel ei ole, selleks peaks ikka mõni üritus selle poole aasta sees olema siis.
mind ei aita kuidagi teadmine, et see maksab sama palju, nagu nt gigane kaart kunagi, kui ma selle ostsin. sama loogika, kui ameeriklased ostsid poole suurema joogi, kui mina, makstes vaid ca 10% rohkem kui mina ning pärast valasid pool ära. aga nad tundsid, et nad on võidus, sest said oma raha eest rohkem.
ehk siis, ma tunnen, et sellega mind sunnitakse tootma rohkem pilte, kui mul vaja oleks. mis koormab arvuteid, kettaid, võrku. ja et siis on vaja osta suurem varundamisektas jms. samas ma pildistan praegu vähem ja hoolikamalt kui digikaamera algusaegdel, kui võisin tõesti vabalt gigase kaardi väga kiirelt täis teha – ja olin pärast hädas kümnete duublitega. filmi-aegadest siiski oskan natuke mõelda ja seega suudan nüüd olla mahuliselt tagasihoidlikum. nii et 8gb jääb ära. küll ma midagi muud leian.

jalg-selg toimivad, kord nii, kord naa. ja ma olen seisus, et suudan enamvähem suvalises kohas enamvähem suvalisel kellaajal tukkuma jääda. ainult vat õhtul voodis ei ole see nii kerge.