kaubanduslikke teadaandeid

algselt mõtlesin, et ma ei kirjuta täna üldse, sest olemine on ikka absoluutselt tujutu. ma ei tea, preagu oleks maru lihtne kellakeeramise süüks ajada, aga see mõju peaks juba möödas olema. ning ma ei ole see, keda suveaeg iseensesest häiriks – ma võin ilmselgelt elada ükskõik mis ajavööndis, peaasi, et seda kella niimoodi pidevalt ei keerataks.

siis ma mõtlesin, et halaks midagi, aga lugesin rss-ist mõned teiste blogijate hala-postitused ja leidsin, et isegi halamises olen ma nõrk.
siis mõtlesin jälle, et ei kirjuta midagi.

aga elu teeb oma trikke.
tulin töölt koju läbi kohaliku turu ja peale hädavajalike asjade ostmist piilusin ka soodustoodete letti. selline lett siis, kus on asjad, mille ‘kõlblik kuni’ on täna või homme ning ‘parim enne’ on ka kusagil nendel päevadel. ja seal hakkas kusagil silma mingi küpsisepakk, hinnaga 50 senti. võtsin uurida, kirjad peal ainult norra keeles. aga natuke ikka lugesin midagi välja ja võtsin prooviks ühe. pakend oli selline usaldusväärne, mitte odav, ja selle kaheksa küpsisega saame ikka hakkama. no kui ei olegi väga head, siis ainult 50 senti ka..
kodus kiskusin muidugi lahti, võtsin suutäie ja – nurrusin mõnust! šokolaadised-rosinased pähkli-teraviljaküpsised, täiesti vaimustavad! mulle ei meeldi üldse rosin iga asja sees ja paljudel puhkudel ma pigem väldin rosinaid, kuid selles koosluses imehead. nii et peale homset palgapäeva lähen ma ostan neid veel, sest jahedas säilivad need kindlasti veel paar kuud.. hm, kui säilivad ;)

teine teaadanne pärineb perenaine.ee lehelt ja sisuks, kes lingil klikata ei viitsi, on see, et Haabersti Rimis on pilootprojektina müügil hulk kodumaist talukaupa. ilmselgelt kiman mingi hetk ka sinna kaema – ja ostma. sest see asi lihtsalt vajab nii palju toetust, et mujale Rimidesse ka ikka jõuaks!

ja ongi õhtu kujunenud meeldivamaks, kui hommikul loota oleks osanud :)

tigeda hommiku maandus

ma olen nagu eile hilisõhtust saati täiega tige. ma ei tea, mida see päev toob, kui niimoodi algab, aga ma ei saa midagi parata ka ometi.
ma tean, et tegelikult ma ei tohiks hetkel end siin välja elada, aga no kurat küll, minu netiruum ja teen mis tahan.

inimesed on ikka nõmedad. vähemalt osa neist. täiesti, babah, on vaja pommitada mind igasugu napakate asjadega. ma võtan seda juba kui teatud paratamatust. aga kui veidi enne mu uneaega tuleb järgmine ogar mail ‘valimindmehe’-kombel mingist august läbi (kui mitu mailiaadressi viitsib üks inimene teha ja kui mitu kõnekaarti hankida, et ikka olla kindel, et ma pean olema sunnitud talle mõtlema, ah? ma enam ei jaksa kokku lugeda – ja see ei ole liialdus, faktid on täiesti olemas) ja mul on mingi poolloppis olek ja pea tatti täis.. ma ei tea, igatahes eile viskas mul totaalselt üle. ma ei saa aru, kui inimene tahab kangesti kellegi vaenlane olla, siis otsigu mõni muu objekt selleks, mitte ärgu halagu ja närigu minu kallal. kui ma olen ka absoluutselt nõme, nagu mulle kuude kaupa igast võimalikust ja võimatust august üritatakse selgeks teha, äkki siis jätaks mind rahule, saaks lahti sellest nõmedusest? oleks tal võimalik oma eluga edasi (või tagasi) minna. kusjuures ma olen siinkohal täiesti avalikult nõus ütlema, et ilmselgelt olen ma selle inimesega väga mitmes mõttes valesti käitunud ja tal on täiega õigus hoopis mind nõmedaks pidada – aga seda enam, jumal küll, olgu rahul siis, et mina temaga suhelda ei ürita.
aga ei, on vaja ikka rippuda siin ja mujal, mailida ja helistada ja smsida (ikka uued adred, uued numbrid iga natukese aja tagant) ja kirjutada komme (millest ma olen avaldanud ainult murdosa) a là et mulle (st, minule, eksole) meeldib minu sitt tervislik olukord jms – kui sama inimene ilmselgelt naudib seda, kuidas mina olen talle ikka räigelt haiget teinud ja üritab seda seisu pikendada, selmet mind rahule jätta ja edasi liikuda. vaene tema ja kuri ning õel mina, kes on teda räigelt ning julmalt omakasupüüdlikult ära kasutanud. märter on ikka tore olla ilmselgelt. ma võin muidugi vabalt öelda ka, mida ma omalt poolt ohtralt panustanud olen – oma taastumatuid närve suuremal hulgal *. no ja siis selle peale need teated, et püüaks heaga – kui ma kuude kaupa üritasin heaga seda asja normaalsemaks saada, ikka sain vastu ainult seda, kui halb kõik on **. ja muide, ma ei räägi siinkohal mingist suhtest, nagu võib pealiskaudselt tunduda: tegu on inimesega, keda ma pidasin lihtsalt üheks oma sõpradest. aga tema on seejuures leidnud häid ‘õigustusi’ minu teiste sõprade kallal naaksumiseks ka.. aga seda tigedamaks see mind teeb.

no ja siis tuleb see mail ja ma ei saa järjekordselt aru, et mida ta ometi veel tahab? *** ma olen juba täiega aru saanud, et ma olen talle nii sitaks palju haiget teinud, et mind võiks, maitea, viieks aastaks ülespoomisele selle eest määrata – aga mis kurat sunnib teda mind veel torkima? mul on mingi peavalu ja rõve olemine niigi, aitähh, ma saan aru jah, et on vaja mulle ka ilgelt haiget vastu teha – seekord saab olude koosmõjul mu uni tigedatest mõtetest väga häiritud, kellakeeramise järgselt pealegi. üks kena eesti vanasõna, mille järgi ma üritan käituda, on et ‘ära torgi sitta, läheb veel haisema’. aga ilmselgelt on sellele inimesele seda haisu ikkagi vaja. nii et lasku käia ja lugegu ja olgu rahul, et sai minult mingi reaktsiooni. teatan siiski, et vaenlaseks ma endiselt ei viitsi pidada, mul on energiat mujale vaja. seda teatan ka, et nii suurt ego ei maksa omada, et arvata, et ma temast siin blogin või et mingid ümbernurga-sissekanded tingimata tema kohta käivad. tüng, ei käi!

muide, nii palju kui mina tean, peaks sellel inimesel omal olema kogemusi sellega, kui keegi teine üritab end hullult peale suruda ja ei suuda lahti lasta. vähemalt on ta ise teatud asju mulle selles võtmes rääkinud. seda veidram on, et ta ei mõista sellise käitumise tagajärgi. aga no tema meelest ei mõista mina oma käitumise tagajärgi ka ja ükskord alles hakkan asjadest õieti aru saama. tjah. mul on kuri kahtlus, et on asju, millest ma olen ammu aru saanud.

igatahes, ma olen endiselt tige ja sigaunine ka, sest see osa peast, mis ei olnud tatti täis, pidi need mõtted kuidagi ära mahutama ja uni lihtsalt ei mahtunud enam kusagile.

täiendused:
* – jah, muidugi, tema närve on kulunud ka roppu moodi. aga täiskasvanud inimene võiks mingi hetk aru saada, et ta fantaasialend on olnud väga ebareaalne ning tulla nendest fantaasiatest ikkagi maa peale lõpuks ja asjadele kaine pilguga vaadata. oih, muidugi, kaine pilk on kogu aeg, sest tema ju alkot ei tarbi. erinevalt minust – mis teeb minust ka alkohooliku ühtlasi, loomulikult.

** – kuna ma muidugi kõvahäälset ei kuulutanud, et ma nüüd üritan pehmelt ja heaga seda suhtlust kuidagi mingitesse reaalsetesse piiridesse mahutada, siis muidugi seda ei ole toimunud ja see on minu takkajärgi tõlgendus asjadele, enese õigustamiseks.

*** – muidugi, ta tahab asjad selgeks rääkida või midagi, väidetavalt. kuigi ma ei saa aru, mida siin enam rääkida on. siinkohal on muidugi õigluse huvides vaja välja tuua tõlgendus, et mu suhtes sellepärast ongi p***sse läinud, et minuga ei ole võimalik ju asju normaalselt selgeks rääkida ja ma trambin lihtsalt teisest poolest üle. mingi naljakas asi on sellega: kuni mul on huvi midagi päästa, muuta, rääkida, heaga hakkama saada, seni ei taha teine pool rääkida ega ei kuula mind; kui ma olen lõpuks loobunud ja löön käega, siis on teisel poolel korraga ilge huvi rääkida. ja veel, selle maili teemaks oli ‘täiesti ebavajalik’. üllatavalt täpne teema, pean mainima – sest need mailid ongi kõik täiesti ebavajalikud.

une näod ja muud juttu

need unenäod, mida ma tänasest mäletan, olid väga kummalised. tegelikult lausa ebameeldivad minu suhtes. ja neid oli mitu, veidi erinevates võtmetes.
ärgates sain ma aru, et see oli üsna kontsenteeritult ja võimendatult mingi osa mu lähiminevikust. seosed reaalsusega olid väga tugevad.
ilmselgelt oli tegu hoiatustega. pea meeles ja hoidu sellest rehast, noh, mõistlikkusse kaugusesse. suits me pretty well, actually.

ümberringi on samamoodi tõbisevõitu inimesi, nagu ma olen, päris paljuu. tatt ja kriipiv kurk. pole vaja mõelda, mis mulle seekord haigusestressi tekitas. viirus mis viirus.

poeg praadis täna oma elu esimesed pannukad, taigna tegin mina. suur samm edasi. toad tõmbas tolmuimejaga ka kenasti üle. ja hädaldab, et vaheaeg on liiga lühike.

kevadlaupäev

segaste ja kiirete aegadega on mingi viirus minust kinni saanud. ilmselt kükitas enne sees ja neljapäeval rongi oodates sai viimase tõuke. emal on muide sarnane asi, nii et sedapuhku ma ainult oma organismi ei ‘süüdista’.
kellakeeramise öö on ees. päris veider, see on koolivaheaja viimasel päeval. sügisel sama. kas kuidagi ei saaks sättida nii, et koolivaheag algaks kellakeeramisega? ilmselt siis ei saa, aga see oleks igatahes loogilisem. kuigi veel loogilisem oleks kella üldse mitte keerata. aga eks sellegi taga on karm äri ja poliitika lihtsalt. ma ei hakka selle kohta halvasti ütlema, ka see ei muuda ju midagi. mõelda võin ikka.
mõte ei jookse, pea on haigust täis. jutt ka ei jookse.

pealkirja ei ole

eilne linnast väljasõit ja samuti tänahommikuse logistika esimesed plaanid panid mind taas mõtlema meie ühistranspordile ja selle suutmatusele-olematusele. pole ime, et inimesed ei kasuta ühistransporti, sest kui see käib harva või ebaloogiliselt, siis pole nagu eriti võimalust kasutada. üle kõige igatsen muidugi seda, et rongiliiklus jõuaks Euroopa tasemele – aga kuna see nõuab hullult raha ja sellega ei saa kiirelt rikkaks, siis ilmselgelt pole selleks lootustki. sest mujal on see vaikselt lihtsalt arenenud edasi sellest, mis oli eelmise sajandi algul. kui Eestiski oli (kitsarööpmelise) raudteega kaetud oluliselt rohkem kui hetkel. minu isikliku arvamuse kohaselt peaks buss olema pigem see, mis pikemaid maid sõidab harvemini ja on kohalik transport ja rong see, mis kataks suuremad vajadused linnadevahelises liikluses. aga kui rong käib Tallinna ja Tartu vahetki mõne üksiku korra päevas, ei paku ajalist konkurentsi bussile ning ühendus raudteejaamast kesklinna on mõlemas otsas nagu just on, ei ole lootustki ju, et maanteede koormus väheneks. samas eile õhtul oli Viljandist tulev rong suhteliselt täis – ja see ei ole veel nädalavahetus. esimene klass muide oli ära kaotatud, paar aastat tagasi neil nö kiiretel rongidel oli see täitsa olemas. kiire on siin ka suhteline, lihtsalt teine on veel aeglasem, peatused igal pool..
siinkohal võiks välja tuua veel hunniku erinevaid arvusid, aga ma lihtsalt oma pärastlõunauimasuses ei viitsi. laiskus iiz mai middl neim :), kus vähegi võimalik.

aga teisalt kogesin eile hoopis seda, et kui mõni aasta tagasi olin mures, kuidas tund aega tarbimisteemast slaidide juurde täis rääkida, siis nüüd on slaide küll vähem, aga napilt suudan paari tunniga üldise ülevaate teha. räägin äkki liiga palju? teisalt, kui ma püüdsin siin-seal lühemalt rääkida, siis auditoorium ikkagi sekkus ise ka ja ikka pidin rääkima ka neid detaile, millest püüdsin kõrvale hiilida. ehk siis ma pean natuke veel üle vaatama selle materjali ja ikkagi katsuma koondada nii, et saaks ca pooleteise tunniga hakkama. ilma filmita.

ah, ma ei tea. hetkel on jälle selline tunne, et vahetaks oma kassiga kohad ära ja tukuks kodus..
ja ma ei oska sissekannetele pealkirju enam panna. pole selline konkreetse teemaga asi, et hops ja olemas. nnnnõrk!

hommikune testiminut: milline sõber ma olen


You Are a Good Friend Because You’re Accepting


No matter what a friend says or does, you try your best to understand it.
And your friends feel like they can tell you anything. You don’t judge.

You know that friendship is a journey – with a lot of ups and downs.
If you and a friend grow apart, you get over it quickly… and leave the potential for future friendship open.

You tend to have many friends from many walks of life. Anyone you meet is could become a friend.
In fact, you are especially interested in people who are a little different than you. Seeing life from another perspective is something you cherish.

Your friends need you most when: They can’t turn to anyone else with their secrets

You really can’t be friends with: Dogmatic, stubborn people

Your friendship quote: “Love is blind, but friendship closes its eyes.”