väike sallimatuse puhang

lähen siin nüüd oma mullist välja, vahel peab sedagi.
lihtsalt need Stockholmi kesklinna plahvatused olid jälle kuidagi lähemal, kui tahaks. vist seetõttu, et Stockholmis käimine on noh, umbes nagu Tartus käimine 😛 ja ometi on seal kõik nii erinev. sealhulgas ka see, et hästi palju immigrante on riiki lastud ja vähemalt välispidiselt vaadates on Rootsi riik ja maksumaksjad kulutanud hulga ressursse, et neil oleks elada, oleks toetused ja õppimisvõimalused jms. et nad lõimuksid, nagu see uus popp sõna on. et oleks sotsiaalne sidusus 🙂

no ja tulemus, eksole, on see, et ikka on mõni, kes leiab, et neile tehakse hullult liiga ja peab hakkama pomme panema. täiesti nõme nagu.
kusjuures sellised teevad kaudselt ka täiesti normaalsete sisserännanute margi täis ju. sest ma olen siiski kindel, et väga paljud on oma eluga väljaspool kodumaad rahul ja tulevad toime uue kodumaa elu ja seadustega. aga siis on mingi hulk, kes elabki omasugustega kommuunis ja arvavad, et neile tehakse hullult liiga ja nad peaksid saama elada ikka nii, nagu nad oma sünnimaal harjunud on. näiteid on viimastel aastatel küll ja küll leida, ma ei hakkagi välja tooma.
siis mõtlen küll, et no kurat, jäänud siis sinna, kus oled. et ei ole mujal sugugi pudrumäed ja piimajõed ootel ja kui on, siis võiks ju mõelda, kust see tuleb? keegi peab ju selle kinni maksma ja lõpuks lähed sa tapma seda, kes on sinu elamist mingi aja toetanud (maale tulles on tihtipeale algul ikka mingid toetused, intergratsiooniprogrammid või midagi, majutatakse kusagile jms; veidi hiljem hakkab normaalne inimene muidugi ise teenima ja makse maksma) ja võimaldanud sul oma madala elatustasemega või sõdivalt kodumaalt ära tulla.
ja selge see, et selle peale tõstab minus pead väike rassist ja ma olen rahul, et meil pole neid uuema aja immigrante väga palju. sest neid omaaegseid sisserännanuid on piisavalt (enamik neist on siin siiski mingi aja töötanud ja makse maksnud; aga keelt ikka ei oska) ja palju meie väike riik ikka ära kannataks?

sellest ma ei räägigi, et mina pean oma lapse saama ülal peetud, söödetud ja koolitatud mingi väiksema raha eest, kui nt eluaegse vangi peale riik kulutab.