poolest ööst mäletan vähkremist voodis. ma ei ole kindel, mis toimus kahe une vahel – võib-olla oli just siis üks vähkremisperiood.
esimeses unes leidis üks tuttav omale mingi meesterahva. igal juhul oli see siuke kurjem tüüp, kes korraga leebus. samas, reaalselt see tuttav vist ei tahagi omale mingit meest.
teises unes olime oma seltskonnaga Pariisis ekskursioonil. orgunnis seesama tibi, kes ikka meie reise orgunnib. miskipärast kappasime jala jubedas tempos läbi Pariisi (mis muidugi polnud üldse see Pariis, mis päriselt olemas on), Bastille tundsime ära selle järgi, et tänaval käisid turistide atraktsiooniks paar tursket timukaks maskeeritud tüüpi ja miskipärast jõudsime välja mingile tühermaale. kust mina üksi korraga kihutasin mööda mingit tänavat, ameerika tüüpi kõrghoonete vahel (ei, ei olnud La Defence) ja siis oli seal korraga Pariisi vanalinn. nojah, jälle mitte just selline, nagu päriselt on.
tagasiminnes eksisin ära ja sattusin kusagile veidrasse majja, kus tutvusin ühe tüübiga, kes mind kenasti teiste juurde tagasi juhatas. ning pärast ristusid me teed veel mitu korda ja mul oli kummaline kerge ja soe tunne sees.
ja nagu unenägude puhul ikka, helises siis kell ja ma ärkasin sellesse maailma, mis oli täpselt sama külm ja hall nagu magama minnes.