kuuvahetus

ongi november juba läbi ja aasta viimane kuu kohe käes. tegelikult tahaks juba uut aastat.

RM pani aknale omatehtud pabersussi. ühe oma vana päkapikusussi andis mulle laenuks, et ehk tahab päka mullegi midagi tuua :) ma panin nüüd aknalauale, eks hommikul paistab..

muide, Pratchetti noomide-lood ongi minu meelest tegelikult päkapikkudest. kuigi seal pole seda poolt välja toodud. aga ma arvan ikkagi, et mingi noomide hõim ongi päkapikud.

Share

lumerook

linnainimesel peab ikka ka talvetöid olema. nagunii kõik ütlevad, et oh, mis sul seal korteris viga, ei pea lund lükkama. eksole, ei pea, aga võib. osa minu tänasest tööst on näha allpool.

Share

lumise reede väikesed mured

ilm on väga mõnus. loodetavasti tuleb korralik talv jälle. jälestan seda halli pori ja lörtsi, mis meil tavaliselt novembrist märtsini võidutseb – Tallinnas küll (kedagi ei üllata ju, et linnades ON soojem kui maal + autosid rohkem ja inimesi ka ja et see mõjutab linnatalve väga).
jama on see, et ma ei saanud eile isegi lapsega uisutama minna, sest mu tervis pole ikka veel suurem asi. ma ei saa aru, see on kohutav, mis viimasel paaril aastal on. ma olen haige ja olen haige ja olen haige. ja siis see, et ma olen kogu aeg väsinud. no tõsiselt kogu aeg. endokrinoloog vaatab, et näitajad on enamvähem normis ja nii ongi (järgmise aja broneerisin ca kuu tagasi, märtsiks sain). lambist ei taha ka mingeid sünteetilisi vitamiine sisse süüa. nii ostan apelsine, kui saan, ja pressin mahla. pojale peab ka ostma, sest tema tahab ka. nii pressida kui juua. greipi natuke sisse on veel eriti hea.
aga ma ütlen, see ei ole ikkagi normaalne.

üleeilne üllatas mind sellega, et pojal oli tarbekunstis kolm. tal on ennegi kolmesid olnud, näiteks eesti keeles ja see ei üllata mind (pigem üllatab mind, et tal seal peamiselt viied on). st, see ei ole probleem, kui hinne on korraliku põhjusega. uurisin klassiõpetajalt, et milles võib olla probleem ja ta rääkis aineõpetajaga. seda, et mu laps on pigem aeglane (ja püüab seejuures ülikorralik olla), mind ei üllata. kui aga kaasneb jutt tagasilangusest ja tähelepanu probleemidest, siis see paneb muretsema, et mis toimub. ja laiemas plaanis ka. sest ma olen kodus täheldanud ka natuke teistsugust käitumist, kui seni. kuigi üldiselt on ta ikkagi väga mõnus. aga jah, ilmselt ka puberteet hakkab varem pihta.
ja see tähelepanu, tavalises kunstitunnis neil vist väga vaikust ei nõuta, küll aga lubatakse muusikat kõrvaklappidega kuulata, kes soovib. mida mu poeg teeb ka – sest muidu pidi teist jutt teda segama.
aga ega midagi, eks ma pean temaga arutama, kuidas see tarbekunstitund õieti möödub ja mida teha saaks, et paremini läheks. muud nagu ka ei oska ette võtta. ahjaa, koosolekul selgus, et üsna paljudel lastel on selle õpetajaga probleeme ja tegu on kauaaegse põhikooli ja gümnaasiumiõpetajaga, st tal pole kuigi pikka algklasside õpetamise kogemust.

ja üldse, see jutt tuli jälle üks nutt ja hala. nii et lõpetuseks kordan, et vähemalt ilm on suurepärane ja meeldib mulle :)

Share

vasaku-jala-päev

ma ei tea, kas see on sellest aina saabuvast pimedast ajast või sellest, et ma ei saa talveund magada või hoopiski mingitest asjadest mu ümber, aga ma olen täna jälle vasaku jalaga voodist tõusnud.

viimasel ajal ma üritan mitte mõelda. ma ei oska defineerida, kui pikk see ‘viimane aeg’ just on. kalduna arvama, et laias laastus kuudes, muidugi, mitte pidevalt.
igatahes, ma üritan mitte väga mõelda. või kui mõelda, siis ainult hädavajalikke asju. ja meeldivaid.
aga vot igal hetkel see ei õnnestu ja siis tulevad muud mõtted pähe ja siis on kõik läbi. sest siis see kõik, mis mu ümber toimub, ühelt poolt ärritab mind ja teiselt poolt masendab. samuti ärritab ja masendab mind see, et ma ei võta mitte midagi ette, et asju muuta. lihtsalt olen võimetu, kuigi ma ometi tean, et see on ainult kättevõtmise ja alustamise asi. et kui hakata vaikselt tegema, siis kõik laabub. et suur ülesanne tuleb harutada väikesteks juppideks, väikesteks eesmärkideks ja siis peab neid hakkama ükshaaval tegema. kuni mitmest väikesest saab suur.
aga ma näen hetkel ainult suurt, ületamatut, mulle ülevalt alla vaatavat ning ei oska, ei jaksa seda kuidagi tükeldada.
istun jõuetuna selle eest ning ärritus, mida ma ei suuna kusagile, muutub ängiks mu sees.

üleeile tuli poeg peale kooli mu juurde tööle. töö ja kino vahele jäi paras aeg, et jõuaksime pitsat sööma, nagu poja soovis.
istusime Vapianos, jagasime pitsat, poeg sõi veel šokolaaditorti (death by chocolate, ta leidis, et see oleks ju kena surm küll), mina jõin kohvi. aknast vaade pärastlõunahallile linnasebimisele, niisamajuttu.
popcorn, pepsi, potter. uus lauamäng.
sellised tunnid neelavad ängi ja teevad elu ilusaks.

Share

mis või kes siis ikkagi pilti teeb?

eile jäi silma postitus, kus on juttu sellest, et inimene, kelle pildid kirjutaja meelest on mannetud, on oma kaamerast ‘välja kasvanud’. ma ei tunne ega tea ei kirjutajat ega seda, kellest on kirjutatud. tema pilte pole ka just jälginud ega tema pildistamise arengut. nii et sellest ma siin ei räägi.

küll aga jäin mõtlema selle peale, millest sealgi juttu: kas pilti teeb kaamera või inimene? ning ausalt, minu arvamus on ka, et inimene. kaamera annab tehnilised võimalused. ehk siis, kehvema kaameraga ei pruugi iga su idee välja tulla (või kas alati on just probleem kaameras, minu viis aastat vana kaamera käraks veel küll, kui ma lihtsalt mõne oma ürgvana objektiivi hoopis välja vahetaksin) – aga kui sa asju ei näe, siis ei aita ka superhüperkaamera mitte. selles mõttes on see kaamerast välja kasvamise jutt minu jaoks üsna veider teema. kui ma mõtlen tänapäeva peegeldigide peale, siis ilmselt jah, uuemad teevad hämaras paremaid pilte kui minu omad. see vist on ainus suurem vahe pildikvaliteedis, ma arvan (ma ei ole uurinud muidugi). jah, muidugi on vahe ka selles, et kas on täiskaader. samas mingi jutt enamatest megapikslitest mind ei veena. ma olen täiesti korraliku suure (90x60cm) pildi saanud ka 6mp kaameraga tehtud jpg-failist. ning jah, kaamera ei tee minu eest pilti. selle, mida ja kuidas pildistada, peab välja mõtlema ikka see, kes on kaamera taga.
ning kuigi ma aastaid olin moblakaamerate vastu, on needki nüüd niivõrd palju arenenud, et olen jõudnud seisu: parim kaamera on see, mis on sul käepärast. ehk sellepärast ei jää ükski pilt tegemata küll. iseasi jah, et ma ei saa sel juhul mängida teravussügavusega ega kasutada erinevate objektiivde võimalusi – aga sellega pean ma ka hetkes lihtsalt arvestama.

nii et igapäevakaamerana on mul enamasti kotis üks üsna vana tüüpi digiseep ja muidugi telefon hädaolukordadeks, suurt kaamerat igapävaselt kaasas tassimast loobusin üsna ammu juba. ja peeglil on nagunii juba ammu ees 50mm fixobje, mida ma lihtsalt ei ole viitsinud vahetada. ahjaa, ühel lühidal pildistamistripil sõbrannaga vist kerisin ikka korraks mingi zoomi ka ette. aga tõesti, oma lõbuks on võimalik pilti teha ikka päris lihtsate vahenditega.

ma pilti selle loo juurde igaks juhuks ei pane :P

Share