Magamine pole mu jaoks kunagi probleem olnud, pigm vastupidi – ma võiksin alati magada oluliselt rohkem, kui saab.
Aga nüüd vähkren mitmes tund unetult, kuigi olin õhtul laipväsinud ja kohevarsti algav päev on pikk ja tihe. Magama peaksin.
Aga ei saa. Mõtted segavad.
Üks eilne väga-väga vale liigutus (mille oleks muidugi pidanud jätma tegemata, aga see tuli südamest), mille osa tagajärgi on käes ja osa tiksub ilmselt pikema aja jooksul. Alusetuid süüdistusi, groteskseid etteheiteid. Kaitseasend ja see väsimus-väsimus. Ning teadmine, et see kõik on kõverpeegel ja ma olen valesti teinud täpselt ühe, ei, kaks asja, ning ülejäänu ongi lihtsalt mingi lahmimine. Ja neid asju muuta nagunii ei saa.
Aga magada ka mitte, kuigi need keerlevad mõtted ei muuda ju enam midagi.
Ma tahaksin olla nurgas kükitav liivatera.