pisike reisimees

poja jõudis kenasti oma reisilt tagasi ja minu mured osutusid üleliigseks. ega need suured nüüd temaga ilmselt väga ei arvestanud, aga probleeme ka ei olnud. noh, mingi unemure oli: ‘nad tulid millalgi hilja kajutisse ja panid teleka mängima ja siis veel mängisid midagi, ma ei saanud hästi magada’. igatahes on see oluliselt leebem kui asjad, mida ma kartsin.
muidu oli ta maru rahul. sain aru, et nad käisid ajaloomuuseumis, Vasa muuseumis ja siis kusagil veel, ilmselt see mingi Lindgreni koht, mis Vasa muuseumi lähistel on ja millest mina midagi ei tea. no ja vanalinn ja siis lossihoovis sõdurpoiste demonstratiivmarss ja muu selline. ja ta oli ikka kusagile giidile lähemale trüginud, sest oskas päris palju rääkida, kaugemal poleks kuulnud.
minu mured, et jääb igal pool (just transpordis) piletite ostmisega viimaseks ja siis jookseb teistel sabas, olid lahendatud väga lihtsalt: treener kogus iga lapse käest sissepääsu-transpordirahad ja nad ostsid kõik vajalikud piletid täiskasvanutega ise ära.

laeva toidud talle aga ei maitsenud. et kartul oli enamvähem ja porgandil polnud viga, aga lihapallid olid imelikud ja üldse nägi kõik väga hea ja värske välja, aga ei maitsenud nii hästi midagi ja et isegi suured poisid ütlesid, et magustoidud pole head. ‘kodus on meil palju paremad toidud!’ :) ma ise pole Tallinkiga maru ammu sõitnud ja ega ma tavaliselt seda buffeed polegi omale võtnud, söön kusagil kohvikus (mis tuleb veidi odavam kokkuvõtteks täiskasvanule, lapsele ilmselt mitte). ja seda hädaldas ka, et kui oma limps otsa sai, siis laeva poes ei olnud üldse mingit normaalset limpsi, pidid purgiga koolat ostma (ma takkajärele soovitasin, et võtnud siis Sprite; aga eks siin on natuke see mängus, et koolat ju tahaks vahel, kuid eriti ei saa).

no ja siis see, et lapsel oli minule kingitus :) pisike punane juhtmete organiseerija, ma ei oska hetkel paremat nime mõelda: selline junn, mille ümber annab ühe või mõned juhtmed kerida, et need ripakil ei oleks. sest nagu poeg (väga õigesti) tähendas, on meil hästi palju juhtmeid igal pool. ja punane, sest a) see on minu üks lemmikvärve ja b) näiteks must, mis oleks talle omale meeldinud, ei paistaks välja.
see oli küll nii kohutavalt liigutav, sest omale tõi ta ju ainult, hm, suure paki M&M komme laevalt. et see pisike poepaus, mis neile anti, selle jooksul ta mõtles mulle, et oma emmele kingitus tuua! sest et ‘välismaalt tuuakse ju ikka kingitusi kaasa’.
ja muidugi see ka, et laevast tulles tuli ja kallistas mind täitsa avalikult suurte trennipoiste ees, ise uhkusest ja rõõmust säramas :)

oh need emmede mured ja rõõmud..

Share

unetus

Magamine pole mu jaoks kunagi probleem olnud, pigm vastupidi – ma võiksin alati magada oluliselt rohkem, kui saab.
Aga nüüd vähkren mitmes tund unetult, kuigi olin õhtul laipväsinud ja kohevarsti algav päev on pikk ja tihe. Magama peaksin.

Aga ei saa. Mõtted segavad.
Üks eilne väga-väga vale liigutus (mille oleks muidugi pidanud jätma tegemata, aga see tuli südamest), mille osa tagajärgi on käes ja osa tiksub ilmselt pikema aja jooksul. Alusetuid süüdistusi, groteskseid etteheiteid. Kaitseasend ja see väsimus-väsimus. Ning teadmine, et see kõik on kõverpeegel ja ma olen valesti teinud täpselt ühe, ei, kaks asja, ning ülejäänu ongi lihtsalt mingi lahmimine. Ja neid asju muuta nagunii ei saa.
Aga magada ka mitte, kuigi need keerlevad mõtted ei muuda ju enam midagi.

Ma tahaksin olla nurgas kükitav liivatera.

Share

ema süda

laps reisile saadetud ja mina muret täis. kuidas ta saab hakkama seal ühes kajutis poistega, kes on temast 3-5 aastat vanemad ja keda ta õieti ei tea (nägupidi küll tunneb, jah)? sadamas vaatasin, et on enam-vähem temavanuseid ka, aga need on teisest trennist (kahe trenniga minek). et kas on sellised mõistlikud pubekad, kes pisemaga arvestavad või peab ta katsuma ise hakkama saada? ta ju pole selline lõugaja ega trügija ka, nagunii tuletasin talle veel umbes viimasel sammul meelde, et ta on seal väiksemate hulgas, et igal pool trügigu ikka ettepoole ja lähemale, mitte ärgu jäägu suurte taha. ühtegi talle tuttavat treenerit pole ka pundis, seda ma ei teadnud ette.

oh neid emasid küll, nagunii muretsen ma üle. samas on kaheksane ikka päris väike veel ka siiski, sellise üleöise laevareisi jaoks mitte-liiga-tuttavas pundis.
õnneks on tänapäeval telefonid olemas.

Share

gunzdisaalis

laupäeval käisime sõbrannaga gunzdisaalis. täpsemalt siis üritusel nimega Fotomess, mida korraldas punt EKA taustaga fotograafe. tasuta üritus, natuke juttu mõne tuttavaga ja mõned kummitama jäänud mõtted. peamiselt kunsti teemadel siis. või sellel, et kust läheb kunsti piir?
fotosid oli seal igasuguseid. ei kurda, enamik ei olnud vähemalt igavad – aga päris paljude juures tabas mind pigem see hämmeldus, et see siis ongi kõrge ja kallis kunst. jaaaa, kallis ka, seal oli hinnakiri väljas ja mõne asja puhul ma ikka pidin tõdema, et ma ei saa üldse kunstist aru. et põhimõtteliselt võiksin ma hulga oma pilte vabalt kunstiks kuulutada ja ilge kirvehinnaga müüki panna. ausalt noh. kuigi ma ise ei arva, et ma olen mingi hull gunzdfotograaf või see, mis ma teen, üldse on kunst.
ja tõesti, midagi üliväga vinget ma sealt ei leidnud, kuigi alati vist ei peagi. aga vahel tuleb ette. ja võib-olla üldse mitte nii über-hinnatud kunstniku-fotograafi tööde hulgas. ning miskipärast ma ei arva, et asi on ainult minu maitses. kaasasolnud sõbranna oli konkreetselt pettunud näiteks.

vot, aga siis on see asi, et kui ma ka võtan pähe, et tegelikult on mu fotod täitsa tasemel ja arvan, et ma olen peaaegu samal pulgal mõne ‘tsunfti’-fotograafiga, siis tegelikult nõuab see vist väga hullu tegevust. sest pole midagi parata – kui sa ei kuulu ‘õigesse’ punti, siis ei loeta su töid täisväärtuslikuks kunstiks. kunagi üks EKA-s fotot (tasulisel kohal) õppinud tuttav teatas täiesti otse, et ega ta foto suhtes sealt suurt juurde õpi, aga ta saab vajalikud tutvused, et teda kunstiringkondades tõsiselt võetaks. ning et ta õpiks, millist juttu tuleb ajada, et asi kunstina mõjuks. võimas sõna ‘kontseptsioon’!
ning tegelikult ongi sellega suur osa öeldud.

õnneks ma ikkagi ei pea end ise fotograafiks ja ei roni nende pärusmaale.
kuigi, tervelt kaks Kunstigümna lõpetanut on arvanud, et ma võiks sinna kooli fotoõpetajaks minna (kui tuli info, et neil on uut õppejõudu vaja).

samal teemal veidi teise nurga alt on kirjas siin.

Share