vot siis

et üks minu koolidest, kus õppinud olen, tahetakse nüüd sellisel kujul kinni panna. no ide poolest jääb ju osakond nagu alles, kuigi Tartus.
aga tõesti, ma ei usu, et ma oleksin näiteks Tartus viitsinud kaugõppes käia. pea poole pikem maa sõita. pea poole kauem. rohkem rahvast ja ilmselt vähem sisseelamist kooli, kui väikeses kohas. mitte et see kõikide nägupidi tundmine alati kasuks oleks tulnud :P (minu kohta teadis kogu kooli vähene personal ilmselt, et ma olen mingi veidrik, kes koolilt ka midagi nõuab, näiteks; ja seetõttu oli nii mõnigi veider seik seal koolis).
aga teistpidi just jälle tore. tead nooremaid-vanemaid kursuseid, koolitöötajatega suhtled vabalt, väike maja, asukoht just nii kaugel, kuhu viitsid reede hommikul varakult liigelda, kui vaja. õppemaks ka tiba väiksem, kui Tartus.

ega ma muidugi võin selle kooli kohta arvata igasuguseid asju. näiteks, et vaevalt ma nii lihtsalt kusagilt mujalt magistrit saaksin, kui seal oleksin saanud. jusnimelt oleksin, sest ma ei läinud sinna edasi õppima ju. või et mingid asjad olid kummaliselt ligadi-logadi.
aga see regionaalsuse punkt on oluline. Türil vähemalt oli mingi natuke tähtsam asi, kui põllumajanduskool (mis on ka tähtis, ma ei alahinda seda). maja sai umbes paar aastat tagasi just enamvähem korda. ehitati välja korralikud keemia ja füüsika laborid, katusealune jms. nüüd ka on rahastustaotlused heaks kiidetud, et keskkonnakeskust seal edasi arendada – aga näe, korraga osutub see kõik üleliigseks. jah, eks igaüks loeb oma raha isemoodi ja nii, kuidas vaja.
ma arvan, et väga paljud Järvamaa inimesed ei hakka Tartus koolis käima. eks hakkavad teised, öeldakse seepeale muidugi, ja see on ka õigus.
paljudel õppejõududel on ka kindlasti lihtsam muidugi.

ausalt, ma poleks ise ka arvanud, et ma seda kooli kaitsma kipun kunagi :)

Share

tavaline päev, lapsega

jälle üks selline üsna tavaline naise päev, täis naistetöid, mis ei jäta mingeid jälgi, et neid kunagi üldse tehtud oleks. viis minutit peale põranda ülepesemist on ikka keset põrandat üks tolmurullike ja kolm karva; nõusid võib jäädagi pesema, ma ei loe, mitu korda päevas ma seda teen; söök laual on nii elementaarne, et keegi ei mõtle õieti, kust see tuleb. või kust see kappi tuleb.
lõunal unustasin tee kõrvale paratsetamooli võtmata.

tegelikult, mis ma ikka virisen.
eile tegin kooki ja mõtlesin, et pole sinna kõrvale ei jäätist, vaniljekastet ega isegi mitte vahukoort. aga kui poja trennist koju jõudis ja koogi heaks hindas ning ma ütlesin, et kahju, et midagi neist sinna kõrvale pole, tegi ta suured silmad ja küsis, et miks ma talle ei öelnud, et poest peab läbi minema, kui ta trennist koju sõites mulle helistas.
ja käiski siis eraldi poes ära ja tõi mune.
jah, ja kui ta oli koogile pilgu peale heitnud, tuli mu juurde, kaval nägu peas ja küsis: kes tegi selle lapiku suure muffini?
minu armas tänane nimepäevaline :)

vaniljekastme kõrvalsaadus on beseeküpsised.
eile otsisin oma tillukesest köögist tordipritsi, no et peab olema. lõpuks ladusin küpsised ikka teelusikaga plaadile. täna oli üks esimesi asju, mida ma hommikul nägin, tordiprits :P
ma lapsele ütlesin ka, kui need beseed ahjust välja said, et on ühed käkid, selles mõttes, et vormi pole. laps proovis järgi ja ütles, et neid ei tohi käkkideks nimetada. ja siis riidles minuga, et miks mina oma kraanikaussi pandud taldikule vett pole peale lasknud.

seljavalu ja nohu. aga vähemalt algas meil kütteperiood.

Share

masuhoidised?

sel suvel ei jõua ma ära imestada. kõik korraga hoidistavad. seened on ka äkitselt hitt, ma olen vist küll ainus, kes pole metsast ühtki seent koju toonud. tuttavad tassivad ikka ämbrite kaupa ja muudkui vaaritavad ja topivad. nojah, mul pole hoiuruumi ka muidugi, hea vabandus :) nii et metsas jalutan seentest lihtsalt mööda.
no ja ma mõtlengi siin, et vaevalt on asi selles, et kõik on korraga nii vanad ja teadlikud, et ise sisse teha (kuigi see on ilmselt üks põhjus). ja no eks need, kel on oma aed läbi aegade olnud, ole ka ikka hoidistanud. aga just need, kes siiani on selles vallas tagasihoidlikud olnud – ma ikka mõtlen, et kas siiski pole kusagil peidus mingi alatedlik hirm selle talve ees? mitte-veel läbi masu, euro tulek (euroga saan ma ilmselt vähem palka kui normaalse euroopa riigi mingi alammäär on :P) jms asjad? ma ei mäleta sellist seenehullust varasemast ajast küll mitte.

tatine on olla ja külm ka. õues on küll mingi lausa 11 kraadi sooja, aga feels like 4 tundub üsna tõene olevat.

Share

pooltõveõhtu

üle mitme aasta selline sügis, kus seljavalu on tugev ja terav. mingid külmetusviirused käivad ka juttis üle. miskipärast meenutab see, hm, 2005 aasta sügist. see oli ka mingi selline kummaline selja- ja külmetushaige aeg. muud asjad otsa. mäletan, kuidas ühika põrandal seljaharjutus tegin, et pärast gripirohtusid sisse võtta.
ingverit õnneks kodus on, teed ja mett ka, küüslauk tuleb emme käest ja sidrunit saab ka osta.

ja nagu ikka, ega ise ema olles ei õnnestu ju põdeda ka korralikult. aga tšillipada on toitev ja hea roog kõigile. nii et tasus tegemist.

Share

kuidas ma elektrirongiga sõitsin

rong mulle meeldib, aga kuna meie rongindus on nagu on (ma ei viitsi seda teemat täna arutada), siis tuleb seda ette muidugi üpris harva. kummalisel kombel pole ma just elektrirongidega päris kaua liigelnud. aga täna oli see päev, kus tekkis äkkmõte ja -kokkulepe Keila taha sõbrannale külla minna. mõeldud-tehtud. Jaamaturu ühest kondiitriletist tort näppu ja 2 minutit enne väljumist rongile ja sõit alaku.

mingi info käib tabloodel, et madal perroon, kõrge perroon, mingi vaikne jutt (no üle rongikolina väga ei kostnud) ka seda rääkimas. kena, ega ma väga ei mõelnud, kuskil mälusopis oli info, et väljumine selles peatuses peab olema esimesest vagunist. kuna ma olin tagant teises, olin ma ka kindel, et see on keskmine vagun – sest just kolme vaguniga ronge ma pidevalt näen.
reis läheb kenasti, pilet pole kallis, tabloole ilmub kiri, et järgmine on minu peatus ja tädi ütleb sama. enamvähem kui tädi ütlemise lõpetab, olemegi peatuses. haaran tordi näppu ja torman ettepoole (torman, eksole!) – et avastada, et oot, selles vagunis ei ole uksed lahti. torman veel edasi – ja rong hakkab ka liikuma. näen aknast veel jaama pole jalutavad sõbrannat.
loomulikult helistan talle, mispeale ta lubab koju tagasi sättida, auto võtta ja järgmisse jaama vastu tulla.
õnneks siiski veab, sest seoses mingite remontidega on graafikud veidi muutunud ja järgmisse jaama jõuab meie rong enne sisse kui vastassuunas liikuv. nii sõidan lihtsalt ilma pikemalt ootamata selle ühe peatuse tagasi.

aga seda jäin küll mõtlema, et kas see info ei võiks ikka niipalju varem kõlada, et inimene, kes matsu ei jaga, jõuaks siiski õige ukse üles otsida? võinoh, vähemalt puhtfüüsiliselt rongi ühest otsast teise minna?

Share

piimahinnad ja üldse hinnad

selline piimahindade artikkel jäi silma. tegelikult paberlehes ja otsisin netiversiooni, mis küll ei ole nii pikk kui paberil.
mida selles artiklis ei ole, küll aga tänases paberlehes: “Eile Rootsis viibinud Kruuda märkis, et seal maksab liiter piima poes ligikaudu 20 Eesti krooni.” vot mind ajab marru, kui võrreldakse meie hindasid riikidega, kus elanike sissetulekud on suuremad kui meil. miks ei võrrelda nt Lätiga? ja Soome või on ka juba peaaegu odavam osta kui kohalik. Saksa koorejogurt (ma mõtlen, rammus koorene ja mõnus) on enamikest kodumaistest maitselt üle, ka hind on täiesti sobiv ja konkurentsivõimeline.
kusjuures siin käivad välismaalased ei suuda ära imestada, kuidas me rahaliselt toime tuleme. no et millised sissetulekud ja millised hinnad. Couchsurfingu Tallinna grupis olid välismaalased, kes siia elama-õppima tulid, imestunud, et meil on tõesti kõik spordiklubid nii kallid. olgu, hetkeks on juba mingeid soodukaid ka. aga seda kurdavad inimesed, kes samas imestavad, et kuidas on üldse võimalik elada mingi alla 1000EUR summaga kuus ära.

ma saan aru jah, et äri on kasum ja praegu on raske ja puha, et kõrgemad hinnad peaks riigikassasse ka rohkem raha tooma jms. aga kui rahval lihtsalt pole raha? nagu ma eile ühes facebooki kommentaaris märkisin, et ma ise võin ju poest suurt mittemidagi osta (mis aitab majandusel veelgi langeda) ja toituda sõbrannalt ostetud kartulitest ja oma (ema) tehtud moosidest (suhkru hind on ka muidugi..), aga laps tahaks midagi muud ka. et ütlengi, et me boikoteerime ja seega ei saa sa ei liha, ei jogurtit ega uusi riideid, käi nende väikestega edasi?
ja et liha ja jogurti jms saab veel otse tootjalt või ühe väikese vahendaja läbi kätte, ja juurikad ka, aga see nõuab hetkel siiski mingit lisasebimist (üks toob hea singi kesklinna, aga ajal, mil ma olen tööl; piimaring on teises linnaotsas; head leiba saab sellest väikepoest, aga see ei jää mu teele jnejne), mille jaoks mul ei pruugi alati mitte aega olla.

ahjaa, ja viimati ostetud Kalevi Kandle-kommid maitsesid nagu need odavad venemaa ‘trühvlid’, mis on mingit söödavat saepuru täis. totaalne tüng.

Share