eile Bioteegis käies näitas Kadri mulle Felixi ökoketupit. tore, et ka sellist asja mahedana saada on (märk peal ja puha).
läksin siis Felixi lehele ja loen välja, et on ‘säilitusainete vaba’. edasi loen kohe, et sisaldab äädikat, suhkrut, soola. säilitusainetevaba
et mis infot meile siis edastataksegi?
mis ajast ei ole äädikas, sool ja suhkur säilitusained?
jah, need on ka maitseained, aga ka säilitusained.
mis meenutab mulle neid moose jms asju poeriiulitel, mõnelgi silt peal, et ‘säilitusainetevaba’ ja mina mõtlen alati, et mingid ilma suhkruta moosid. sest no seepärast neid ju suhkruga hakatigi tegema, et säiluksid. või hapukapsas. või hapukurgid. või marineeritud kurgid. või soolasilgud. eksole?
nii et ilma säilitusaineteta moos peaks olema minimaalse suhkruga, mida on maitseks vaja. ketup ongi üks moodus tomatitest kauasäiliv kaste teha (lisatakse äädikas, sool, suhkur, et pasta säiluks, onju). ja nii edasi ja edasi.
või marineeritud kurk. jah, me oleme harjunud, et on selline toode – aga miks selliseid asju üldse tegema hakati? miks pandi kurk äädikaga purki? ikka et säiluks.
jah, ma saan sellest aru ka, et igal etiketile ei mahu ’ilma sünteetiliste säilitusaineteta’ kiri ära. ometi oleks see mõnevõrra täpsem ju.