loengupidamine on ikka hullult väsitav. meeldiv, aga väsitav.
talv on juba nii tavaline, et seda ei viitsi pildistadagi.
ja üldse.
kusagile maailmalõppu tahaks
sinna, kus on see kohvik
subtiitritega
et mõista neid teisi kes ei mõista
ja olla ise arusaadav
ükskord ometi
teada kõike nii nagu on
tagamõteteta