haige poja

õhtul palus laps omale pikki pükse jalga. veidi hiljem tahtis, et ma teda kraadiksin. õieti tundis..
magama läks pool tundi tavalisest varem, omal soovil. ja öösel tuli kurtma, et und ei ole, võtsin ta oma kõrvale siis.
hommikuks olin ma muidugi äratuse sisse jätnud, selle peale ärkas.
õhtused väsinud silmad on praegu paremad, aga otsaesine tuline. peaks vist uuesti kraadima, kuigi tegelikult ei ütle see kraad mulle suurt midagi. võinoh, ütleb, mingid numbrid. iseennast ma ka naljalt ei kraadi. enesetunne on ju selleks. ja lapse puhul on ju käega aru saada, kui on palavik (ning ka seda, kui on nii kõrge palavik, et peaks alla võtma) ning lapse oleku järgi aru saada, kui paha tal on.
vaatan aknast igatsevalt päikest.