vananemine on selline kummaline protsess.
jõudsin korraga tõdemuseni, et ma ise ei olegi ainus, kelle vananemist ma ei suuda väga edukalt fikseerida. et neid inimesi on mu ümber rohkem ja neid on üsna erinevates vanustes.
miskipärast on osad inimesed kuidagi kinnistunud vanuses. ei, isegi mitte vanuses, see pole mingi konkreetne number. lisaks, noh, kui ma tean neid peaaegu läbi oma elu, siis ma ju tean ka ometi, ett nad on vananenud. aga siiski ei kipu pärale jõudma, et mõni, kes on kogu mu elu olnud turvaline keskealine, saab näiteks 70 või mõni, kes on koguaeg olnud noor, saab 50.
see lihtsalt ei saa nii olla. see on mingi trikk.
sest selle taustal tajun ma isegi, kuidas aeg on lennanud ja mul ei ole seda enam üldse nii laialt käes, nagu ma olen harjunud mõtlema. et ma pean arvestama, et see kõik on kaduv ja.. nii ongi.
ja mul ei ole ikka seda soovitud stabiilsust.
ja siis on need, kes ei vananegi enam edasi. sest mingil hetkel on nad mingil kujul lahkunud mu elust. ilmselt on mõnda neist päris kummaline kunagi kusagil veel kohata.
aga kõiki ei olegi võimalik kohata.
Karelil oli täna sünnipäev. sünniaastapäev.