remondieelne 3

loomulikult ei tea ma, millises kastis (ilmselt mõnes alumises) on mu fotokakarp ja kaamerajuhe. seega ei saa ma siia panna mõnda neist paarist pildist, mis viimastel päevadel tehtud.
kohutav kastide otsas elu.
millal see lõpeb, ei tea.
sest ehitus ikka ei käi.

raamatu otsinguil

ma ei tea, sobran oma märkmeid ja blogi ja asju ja ei leia viidet ühele raamatule, mida ma lugesin… aasta? kaks? tagasi, suvel. ma isegi mäletan, kelle käest ma selle laenasin. aga sellest pole abi.
mingi suhteraamat oli, kahe soomlase poolt kirjutatud minu mälu järgi. seal oli paar olulist asja, mida ma tahaksin uuesti üle lugeda. ja no ei leia. kuigi mul on meelest, et keegi kusagil veel kirjutas, et tahaks seda mult laenata ja ma vastasin, et see on mul omal laenatud raamat.
müstika.
15 min hiljem: muidugi leian ma raamatu nime mõni hetk peale seda, kui olen siia kirjutanud :P

**

unenäos oli kõik reaalsem kui elus.
reaalsus on nagu halvas, odavas unenäos. ja ma ei mäleta, millal mu elu muutus selliseks.
ilmselt rohkem aega tagasi, kui arvakski.
muidugi on seegi käinud oma tõusude ja mõõnadega.
ma pean silmad avama ja selle unenäo maha jätma..

***

ma võin ju unistada end sinna
sinise taevalaotuse alla
kõrgemale kõigist ja kõigist
pilveviirgude vahele
loojuva päikese kohale
kartmata kõrvetada oma tiibu päikese käes
kartmata kukkuda alla
olla osakene taevast
aga mu elu on siin maa ja
mere lähedal
kus mul ei olegi kusagile kukkuda
kus ma tunnen seda pinda oma jalge all
kus vesi läheb aeglaselt sügavaks
tuul mis puhub laineid merele ja
kohinat puulatvadesse
maa mis kasvatab mulle süüa
ja mis hoiab mind oma pinnal
siin on need kivid ja see vesi ja need puud
mis hoiavad mu unistusi
ja kui ma vahel unistangi end sinna taevasse
(sest kõik me ju tahame sinna)
siis ikka jään ma selleks
kes on maa ja mere lähedal
ja mu unistusedki on
siinsamas

remondieelne 2

toa tühjendamine on jube tegevus. korraga selgub, et asju on kohutavalt palju, ootamatult palju, üllatavalt palju. kogu ülejäänud elamine on neid täis.
ja kapid, mida teha nende kappidega? mähkida kilesse ja jätta ehituse ajaks sinna ja pärast mööbeldada? või? nende jaoks ei ole mujal ruumi ja osad ei käi lahti ka.
ma tunnen end saamatu, abitu ja jõuetuna.
P.S. voodijalg vajus ka jälle täiesti viltu..

remondieelne

kodu on nagu segapudru. kõik on ripakil, laiali, poolik.
mingite jõududega pean täna saama edasi pakitud. hea, kui keegi on abiks, siis asi liigub märksa paremini. nagu eile. täna vist nii hästi ei lähe.
ja siis on ikkagi vaja ehitada. KES, on selle juures suurim küsimus? karkass, midagi sinna ümber.. viimistleda võin juba ise ka. kiire on muidugi samuti.
soovitusi?