ma ei saa aru, kuidas kell on alles nii vähe? mul on tunne, et juba võiks sügav õhtu olla. nii palju on juba ära tehtud – ja väsimus on peal.
samas on veel hulk asju tegemata ka. aga ma tean, tähtajaks on kõik valmis ja siis saan järjest mingitele asjadele kriipsu peale tõmmata. nii tööalaselt kui kooliasjadega.
mingid koormused vähenevad lähikuudel. jajah, maikuust eriti.
mis on mõneti tore ja teisalt mitte. sest kui pole tööd, pole ka sissetulekuid. ning mul ei ole hetkel energiat, et mingeid projekte sebida. tahan olemasolevad kaelast ära saada.
kell oli kümme veidi läbi, kui helisest telefon. number näitas RM-i kasvatajat. veel enne kõne vastuvõtmist hakkasin mõtlema, et kes ja mis haigele lapsele järgi peab minema. mis mõte siis ikka veel tekkida saab?
aga tegelikult kutsuti homsele ekskursioonile kaasa, pildistama ja saatjaks.
nii et sellega vedas.
kuigi tahaks vahepeal natuke lapsega kodus ka olla. mitte et see mu koormust oluliselt vähendaks..