eilne raamatuesitlus oli üllatav. nimelt et ma olin tänatute ja äramainitute seas. issand-issand. see kõik oli nii ammu, kui mina ässitasin, enam ei mäletagi.
tegelikult ma tegin sealt natuke pilte. kaamera taha on endiselt hea varjuda 😛
hommikul koolis küsiti mult, et mis viga ja miks mu silmad nii punased on.
einojah.
ega nemad ju ei tea, et ma tahan puhata ja mängida ja ei saa seda. hetkel mitte.
sain just ühe eelarve kokku, saatsin ära ja siis avastasin sealt ikkagi vea. maigaad. nuputan edasi. kusjuures hea on see, et kogu aeg oli raha puudu (ja on siiani) ning nüüd on viga sedapidi, et üks pisike summa on pigem vaja veel sisse kirjutada.
kogu selle asja juures mõtlen ma, et kõigi nende tegemiste vahel sain ma oma kursatöö õigel ajal esitatud. ühena nendest ca pooltest, kes seda tegid. osadel on siiani (2 nädalat hiljem) esitamata. enamik siiski said selle vahepealse aja jooksul hakkama.
ja mis jutt on, et aega ei olnud? kust see aeg siis vahepeal tuli?
lõpuks on ju vaja ikka ära teha ja aega ei tule kusagilt juurde. kuigi jah, kui enam kusagile lükata ei ole, siis nagu oleks ööpäevad pikemad 😛 a noh, tundub, et alati on lükata.
aga see üsna riivab mind. pagan mina siis pingutasin? kuigi ma ei saa alahinnata head meelt ja rahu, kui töö oli ära antud õigeaegselt.