mõtlesin, et näpistan kolmveerand tundi ja magan. aga ei, just siis tuleb telefonikõne, ma pean ühe faili uuesti kusagile saatma, tulen arvuti juurde ja siin on muidugi jälle mitu töist asja ripakil. nüüd on siis vähem kui pool tundi ajani, mil pean välja minema ja pole mõtet enam voodisse minna.
tagasi koju on lootust jõuda kella seitsme ajal. vahepeal linn – tagasi siiakanti, lasteaeda – linn – linn – linn – kodu.
õhtul on jälle poolöine töökene teha, läheb ka kaua. ehk siis vahepeal, selle paari tunni jooksul õnnestub leida veidi puhkeaega ka. kuigi ma ei tea ikka.
sest mul on tegemata umbes miljon asja.
nagu puhas pesu on sorteerimata;
reisidele kaasavõetav pisike läpakas on konffimata;
laupäeval peaaegu et alla sadanud köögikappi on asjad tagasi tõstmata;
.. kui nimetada mõned hoobilt pähe tulnud ja suuremad.
mingid vene sõjaväes käinud inimesed on mulle kunagi rääkinud, et kõndides (öövalves näiteks) pidi ka olema võimalik magama jääda. ma siiralt loodan, et minuga ei juhtu täna nii.
kõigele lisaks tehti mulle eile, eile! umbes mingi maiteamiskell õhtul tööpakkumine. see, mis on siis mu põhitöö teemadel. aga ma ei saa seda hetkel vastu võtta ka siis, kui ma seda nö põhikohta vahetan. sest ma ei ole hetkel kindel, kuhu suunas ma nüüd edasi tüürin täpselt ja seal on oht, et ikkagi läheb täistööaja peale. st, igal pool on see oht. välja arvatud praegusel põhitöökohal. seal on tegelikult ka, aga ma olen öelnud, et kooli lõpuni ei tule kõne allagi. aga sinna on (veel) aega. umbes ühe kena raseduse aeg (ärge lugege siit välja, et ma olen rase. ei ole!).
miks sellised pakkumised tulevad nii valel ajal?
sain eile RM-ile tellitud Abeko südvestri kätte. ma ei suuda oma väsinud olekus normaalset linki tekitada, vot see paremalt teine tumesinine on õige. absoluutselt parim vihmase sügise peakate, kõrvad-kukal ka soojas. just see, mida ma tahtsin. pojal omal oli ka hea meel – meremehemüts ju nagu 🙂