rannapiknik

pidasime Evuga Stomkal väikest piknikku :)
päikseline, kuigi tuuline ilm ja RM tahtis kangesti rattaga mänguväljakule. Evul polnud ka mingeid muid plaane. nii et kodust salat ja kohv kaasa, turult natuke värsket ja nii meil tore oligi. kohe päris mitu tundi.
istusime tekil ja rääkisime elust. ja saatsime ta siis trammile ära.
ammulubatud vein on siiani joomata :P
täitsa kena moodus pühapäeva veeta.
ja nägu õhetab nüüd. eks päikesest. kuigi tuul oli tõsiselt jahe ja need päevitusriietes sagijad panid mind veel külmemini tundma.

suved & vihmad

vihm mis
on kusagil mu sees
peidus olnud need aastad mil ma pole
sellele mõelnud.
soojale vihmale mis vaikselt
langeb asfaldile. autotuled peegelduvad selles
et hajuda tuhandeks peenikeseks piisaks. see kõik
on kunagi olnud.
seesama suvi

asjatamine

käisime rattaga asjatamas ja lõbutsemas. postkontor-mänguväljak-turg.
ütlesin RM-ile, et proovigu sõita nii, et abirattad võimalikult vähe vastu maad kõrisevad. polnud viga, vahepeal sai päris mitu meetrit niimoodi hakkama (ma sõitsin ta sabas).
postkontoris tegi Kalju Suur temaga juttu. istus seal, vaatas meid ja kiitis, et poisil hea sõita, kiiver peas ja helkruvest seljas. ja siis rääkis RM-ile, et õppimine on väga vajalik. pärast rääkisin poisile, et see vana onu on kuulus fotograaf.
mänguväljakul tuli pilvede tõustes kohe mu juurde uurima, et kas lähme ära, pilved on nii ligi. aga tegelikult ei ole siiani vihma tulnud meil, ta oleks võinud kauem olla. aga täitsa ise nagu tahtis ära tulla ka.
turul kulutasin veidi rohkem, kui algselt plaanisin, aga olgu. kaltsukas läks lihtsalt lasteriietele mingi raha ära. aga RM käib kodus ja lasteiajas lühikeste pükstega, osad on üsna kulunud ja oli vaja seda osa täiendada.
söögi suhtes sai ka paar ‘hellitussööki’ ostetud. aga näiteks normaalset juustu ei olnudki, sellist suurte aukude. väikeseaugulised sordid mulle nagunii ei meeldi. et juustu peab siis ikka minema Jaama turult ostma seega.
aga mingi suvalise putka soolakurgid on küll pisikesed, head ja krõmpsuvad :)

turumõtted, poodide ketistumiseni välja

olen viimasel ajal jälle rohkem turule sattunud ja jäänud jälgima inimesi turul. mitte niivõrd külastajaid kui müüjaid. ja jõudnud arusaamisele, et turul müümine on elustiil, mitte amet :)
tähendab, muidugi on ka neid, kes võtavad seda lihtsalt kui ametit, aga suur osa ilmselt mitte.
näiteks need vanakraamimüüjad. no lausa ime, mis träni seal on. mõned asjad aastaid olnud. mõnedelt ilmselt ei osteta nädalaid midagi. aga nad passivad seal, seletavad ja on.
ja kust nad selle kraami saavad? ma isegi ei usu, et seal eriti varastatud träni on. sest no selliseid asju pole mõtet varastada.
või siis mõne putka peremehed. seesama kasvõi, kes pühapäeval oma kinnise putka lahti tegi ja arbuusi müüs. kui eelmine tädi miskit seletas, et päev läbi ja kõik, siis sellele tüübile ei valmistanud see mingit probleemi.
üldse, sellised ‘vanad turukalad’ on hästi ära tuntavad ja nendega on parem asju ajada ka kuidagi. ilmselt saavad aru ka järjepidevusest. et ei tasu mingit jama ajada, sest muidu talt ei osteta. aga kui olla lihtsalt palgaline ja võtta turgu mingi väga ajutise kohana, siis pole sealt midagi oodata eriti.
noh, tegelikult on see igas ametis nii :P
aga jah, on see poodide hull hinnatõus või mis, aga viimasel ajal eelistan turgu. jälle.
või on see sellest, et üks mu projekte on seotud ühe turulaadse asjaga? :P
ja kui linn peaks asuma niigi väheste allesjäänud turgude kallale, siis ma ei tea kohe. see plaan teha Jaama turu asemele mingi kaubanduskeskus, on üks hullemaid, mida ma kuulnud olen. pigem aidaku turuhooneid veidi üles vuntsida ja tingimusi seal paremaks luua selmet selline lahe toimiv struktuur ära lammutada ja mingi mõttetu “keskus” mõttetu ketipoega asemele tekitada.
siit ketipoodide juurde minnes on turg peaaegu ainsu alternatiiv igavatele ketipoodidele.
mul ei ole oma kvartali lihakarni, pagarit ega juurikapoodi, nagu mujal vägagi levinud on. no kõige hullem mul veel polegi, kvartali joogipood on :P ja ületeepood, kust saab piima ja midagi hädavajalikku kätte; ja tagapood, kus on kohalik kulinaaria, päris hea muide. aga see on lihtsalt sellepärast, et ühtegi ketti veel väga taha Kopli suunas pole tehtud. ja hea ongi. sest see neetud Selverijunn sõi Minski poe nagunii välja :(
nii et, turg on mu alternatiiv.

häh ehk tööhala

välismaa kõrged ülemused on täna meil ‘käimas’.
tulevad siis oma koosolekute vahelt meie tuppa ka. ühel on meeles lausa teretada. teine tuleb seisab mu selja taga ja ütleb, et vaatab, kas ma ikka ‘making money’. teen jah, kenasti tööaknad lahti ja neis tegemist piisavalt. midagi seletab veel rahateemadel. vahapeal tunnen end peaaegu penina, et aja keel suust välja ja oota, kuni patu-patsu pähe tehakse. brrrr.
ja mis on sellest rahameikimisest kasu? oleme jah üks meie firma filiaale, mis toob kasumeid (mitte kõik üle maailma ei tee seda). aga mu palk jääb Tallinna keskmisele kõvasti alla, pigem Eesti keskmise ligi (kui ma teeksin täistöötunnid).
küll aga jagub meil raha, et ülemuste siiajäetud läpakalaadijat kiirkulleriga mujale Euroopasse saata, kohalike ülemuste mitmetonniseid bensuarveid kinni taguda ja muud sellist.
oh, äri, vastutus ja kõik.
ma olen niigi tükk aega siin päris rahulik olnud. lihtsalt see olukord mõjus natuke, noh, ärritavalt :P
raha ei ole siin ilmas kõik. aga aegajalt see tunne, et mu tööd ei väärtustada piisavalt, ei ole ka mõnus ega motiveeriv.
hetkel on mul küll just tunnustust vaja, et saaks mingid asjad kenasti veerema.
hiljem: mingi mail, ühe kliendipoolse palvega teha midagi sellist, mida me ei saa teha. pole õigusi ega tehnilisi võimalusi, sest puudutab hoopis kolmandat asjapoolt. ometi maili edastaja peaks teadma, et selline asi pole võimalik. miks ta siis lubab kliendile välja?