kasvamine

piralaev406.jpg

Stromkale on lastele mingeid uusi atraktsioone tekitatud. päris lahedad. enam-vähem vanuseklasside järgi liigitatud ka, kuigi igal pool oli igas vanuses lapsi. see laev on RM-i lemmik ja tema on kindlal seisukohal, et see on piraadilaev.
pärast korjas sõbranna mees ta peale ja läks neile külla, neil samavana poiss ja nad on ühe vanaema juures, kus suur õu. andsin tema väikese tuulelohe ka kaasa. rääkisin kenasti, et kontrolligu maas järgi, kui pikaks tohib nööri lahti kerida, et andku teistele ka ja üksteise käest ära rabada ei tohi – võib ära lennata. et sellisel juhul tuleb kokku panna lohe pigem.
RM vaatas mulle otsa ja ütles: ‘emme, see on minu lohe, mina võin selle eest ju vastutada ka’.
🙂
ma noogutasin ja ütlesin, et jah, nii ma seda mõtlesingi.
ma ei suuda ikka harjuda, et mu laps on juba selline Inimene. kui mitte päris kogu aeg, siis ikka üsna palju. kui ta käib külas, siis üldiselt ollakse ka temaga rahul ja leitakse, et kena ja hästikasvatatud lapsuke.
siis ma mõtlen küll, et ju on ikka hullemaid ka 😉

hommikused trammimõtted

ma jõuan jälle selleni, et üldiselt mulle meeldivad trammid. need käivad üsna tihti, neil on peatee ja üleüldse.
noh, mõnede meelest on aeglased, haisevad (reeglina muide ei haise) ja muu selline, aga sinna ei saa midagi parata. selge see, et isikliku autoga trammi ei võrdle. aga teadagi, ühistransport peab olema ja seda on meil niigi vähe. mul on pea mõtteid täis, mida kõike võiks ühistranspordiga teha, aga meie poliitikutel on teised eelistused (autod ikka), nii et jäägu minu mõtted minu mõteteks.
trammiga on aga jama siis, kui midagi rööbastel juhtub. avarii näiteks. ma olen näinud hulka tramme seismas kahe auto omavahelise avarii tõttu, mis juhtus trammiteel. nojah.
ilmselt oli midagi olnud ka täna hommikul, sest teise liini tramme ei tulnud jupp aega. kuna ma seda ei aimanud kohe, siis ei läinud esimese suhteliselt tühja Kadrioru trammi peale, vaid jäin ootama. ning siis tuligi üsna suure vahega paar esimese liini trammi (see käib harvemini, kui teise liini oma) ning need läksid muidugi üsna täis.
ja kui läheb juba meilt täis, siis hiljem on täiesti pungis.
ja vot, asi mis mulle ei meeldi, on täis tramm. kui on väga kiire, siis ma elan selle üle muidugi, aga tavaliselt tuleb väga täis trammi järgi teine, tühjem tramm.
täna pidin seda päris kaua ootama.
kuna aga olin varuga välja tulnud, siis ei jäänud tööle hiljakski. hea seegi 🙂
kuid tööd on palju, mul on ikka pooltõbine tunne ja ma olen kergelt jännis omadega.
hakkasin projektiasju ka liigutama jälle.

***

See on jälle siin.
See teadmine, et Linn on ainus, mis ei reeda.
Sa võid alati sukelduda Linna ja kaduda temasse. Ta ei ütle, kus sa oled, ta ümbritseb sind oma melu, majade, liiklusega, oma poodide, kasiinode ja bensiinijaamadega. Linn ei tee sulle kunagi haiget. Teevad inimesed Linnas. Aga linn lihtsalt on, ta pakub oma anonüümsust, oma varjet. Sa võod oga etk lipsata linna ja kaduda tuhandete teiste sekka, nii et keegi sind ei lei, enne kui sa ise seda eitaha.
Sest muid võimalusi sul ei ole. Kõik on alati liiga lähedal, liiga kättesaadav. Liiga päris, liiga hirmutav.
Haiget teevad ainult inimesed.

atsihh!

külmetushaiguse-eelne tunne. peaaegu et keset suve! kurk on imelik ja pea uimane.
aga ilmad ongi sellised: päikese käes on nagu soe, ent siis tuleb jahe tuul. normaalselt riidesse panna on väga keeruline. ikka on palav või külm.
meepurgi ligi saab alles õhtul kodus.

kütus ja ‘soodustus’

kliendikaardid on popid asjad. kellel ei oleks rahakoti vahel vähemalt paari? mul on ka. pluss need soodustused, mis ma saan näiteks ISIC-kaardiga. viimane vähendab muide kliendikaartide arvu.
ega ma enamasti polegi neid väga pingsalt omale sebinud, tekkivad üsna ise. no näiteks Laste Maailma oma sain, kui ostsin poisile vinge Reima kombe – ja üle tuhandese ostuga kaart tasuta. Stockmanni kaardi sebis väga ammu mingi sealne töötaja mulle, neile anti sõbrakuus värvtud uute püsiklientide pealt mingit preemiat. ja nii edasi.
igasugused sooduskaardid on ka bensiinijaamadel. ma saan näites UnoX tanklatest ee.. Säästukaardiga vist mingi 10 senti liitrilt alla. ‘päris’ kliendikaartide omanikud naeravad ja ütlevad, et nemad saavad lausa 25 senti alla. või veidi rohkem, kettides on see erinev.
tore.
aga.
mingi tavalise kliendikaardiga saab enamasti alla ca 5%. on muidugi erinevaid süsteeme, Partnerkaardiga ei saa Selverist midagi alla ja Säästukaardi boonus on ka üsna pisike.
igal juhul bensujaamade boonuste protsent lööb kõik. minu 10 senti liitrilt on hetkel alla 1% soodustust. 30 senti liitrilt on noh, peaaegu 2%. tõsine soodustus, mille nimel pingutada.
see tavaline 5% paneb ka õlgu kehitama, minu pstusummade juures oleks mingi tajutav summa siiski 10% alla.
aga kütustega (õnneks mul ei lähe neid küll väga vaja) pole küll mõtet rabeleda. võtta lähimast automaatjaamast, sest ‘võit’ on olematu.
Hipodroomi Juku poe juures pole jalgratast kusagile panna. ise veel müüvad lastele rattaid..

koolitige

see eksam jäi sooritamata.
saime lehed kätte, vaatasime, ja tõusime kolmekesi püsti ning marssisime minema.
sest ei ole võimalik teha eksamit, kus on 9 või 10 peent ülesannet ning paar teooriaküsimust, kui me oleme teinud tunnis täpselt kaks ükesannet ja veel ühe lahendus on õppeinfosüsteemis üleval. aga ülejäänute kohta pole mitte midagi ei loengus ega õppeinfos.
nii et polnud võimalik ksuagilt üldse õppida. lisaks polnud mingit arvamust (loengutes toimunu põhjal), et enamiku eksamist moodustavad täiesti võõrad ülesanded.
jah, levisid mingid eelmiste aastate omad, isegi mõned lahendused ka. aga see pole ikkagi normaalne.
loengus käinuna ja õppeinfosüsteemis olnud materjalid läbi töötanuna, samuti ise netist üht-teist juurde otsinuna ei ole võimalik seda ära teha.
teooriaga oleks hakkama saanud, aga see oli võib-olla veerand eksamist. ehk nagunii läbikukkumine.
järjekordne kiri kooli läheb minu poolt. kus nõuan näidiseid või midagi.
see olukord ei ole normaalne.
veel:
tegelikult mõjub see mõnitamisena. et ei seletata asju. ja siis terve klassitäis täiskasvanud inimesi rahmeldab paberit pealet althõlma saadud eelmiste aastate ülesannete pealt midagi tekitada. ma lihtsalt ei suuda sellist asja teha. terve eksam niimoodi alandavalt sahmida. ei, tänan.

koolihala

seda, kuidas ma homse eksami ära teen, ei tea küll mitte keegi. kõige vähem mina.
aga ükskord peab esimene läbikukkumine ka tulema ja selles aines on see pigem oodatav kui häbiasi. arvestades, et sama õppejõu oluliselt lihtsamas aines kukkus ka pool kursust läbi esimesel korral.
aga vähemalt kodutöö on tehtud ja saadetud.
ma ei saa muidugi aru ka, miks meie suhteliselt laiapinnalise eriala puhul mõni õppejõud eeldab oma aine kitsalt sügavuti tundmist? kui kõik seda eeldaksid, poleks võimalik kaugõppes kooli läbidagi.