õhtupoolik kontoris

ma istun üksi siin kõige ülemisel korrusel. ümbritsevad peegelmajad viskavad aknasse õhtupäikese helke. kõik on sinine ja kuidagi kauge. ma olen veidralt isoleeritud. siin maailmas nagu ei olekski inimesi. on majad, taevas, meri, päike, kajakad.
liftki ei liigu, sest nii hilja pole siia üles kellelgi asja.
koridoris suriseb kohvimasin ja tualettruumi säästupirnid viskavad külma valgust.
aeg on fikseerunud ja ainult kajakad õues liiguvad kusagile.

kas parem fotokas on ikka parem?

netikuller kirjutab Canon 450D eelistest Canon 400D ees.
pidin algselt oma jutu neile kommentaariks panema, aga siis mõtlesin, et tegelikult ma ei taha ju neile midagi öelda, vaid pigem kaamerate kohta.
tavakasutajale, kes laseb tavaliselt välja 10×15 pilte, kui neidki, pole vahet, kas on 6 või 12mp. isegi 6mp kaamera failist saab täiesti edukalt välja printida suure, meetrise küljepikkusega pildi (sellist pilti ei vaata keegi ju nii nagu kasvõi a4 piltigi, ikka distantsilt).
ekraani suurus pole nagunii nii suur, et näha, kas pilt on vajalikest kohtadest terav. ikka peab suurendama. näeb ära kompavead. pidev pildinäitamine, mnjah. peegelkaamera puhul üsna totter funktsioon, kuigi ma saan aru küll, et sellega püütaksegi neid pühapäevapildistajaid, kes on digiseepidega harjunud.
fokusseerimine sõltub ka objektiivist, mitte ainutl kaamera mootorist.
see sensorivärin ehk nn sensoripuhastussüsteem ajab lahtise tolmu lihtsalt teise kohta ja korralikult kinni oleva sodiga ei tee midagi.
muidugi, tooteid peab arendama ja puha, aga need odava otsa digipeeglite uuendused on suuresti sellised – ilusad kirja panna lihtsalt. minu meelest.
ja loomulikult saab uue mudeli eest rohkem pappi küsida ka.
p.s. kuna ma ei ole mingi rauapede ehk tegelikult suudan valida täpselt omale sobiva isendi ilma kõikidega kursis olemata, siis on mu jutt muidugi väga subjektiivne ja ilmselt mõne karmi fotorauaseptsi jaoks ka võhiklik. aga see ongi lihtsalt mu isiklik arvamus.