kelguga või rattaga?

täna hommikul kodust välja minnes küsisin RM-ilt, et kas ta tahab kelku kaasa lasteaeda. ei tahtnud. nojah, eks neil on selle lumega muud möllamist seal ka.
lasteaias aga küsis RM minult, et millal me hakkame jalgrattaga lasteaias käima.
õige küsimus tänase lumise kevadilma kohta 😀

kes otsib, see leiab

aegajalt meenuvad mingid kunagi nähtud filmid või seriaalid. enamasti ei mäleta neist suurt midagi sellist, mille järgi neid tuvastada. loomulikult ei nime, tihtipeale ei näitlejaid jne. ma ei ole mingi siuke fänn, kellel isegi mingid suhteliselt tuntud näitlejad meelde jääksid. noh, muidugi jäävad need, kes mulle läbivalt on mingi positiivse mulje jätnud, aga mitte sellised, keda umbes tean, et olen kuskil veel näinud.
igal juhul eile tuli mingi jutt seriaalidest ja ma pusisin tükk aega netis otsida, et leida üles see krimiseep, mida ma 3a tagasi usinasti vaatasin. briti seriaal, kus üks meespsühholoog aitab politseid. nagu ikka, on ta oma elu veidi nihkes. ei, Monk ei ole, Cracker ei ole.
lõpuks leidsin, mis tahtsin. Wire in the Blood (meil linastus nime “Loodud tapjaks” all).
nojah, ma olen üldse pigem euroopa filmikunsti sõber, olen seda ennegi öelnud. ka inglise seriaalid on teistsugused. ma ei räägi klassikalistest mõrvakatest (nt miss Marple põhjal arvan ma, et Inglismaa väikelinnades on umbes kolmandik inimesi lihtsalt maha notitud :P), vaid just mingitest sellistest poolpsühholoogilistest. heh, eksole, Ruth Rendell on üks mu lemmikkirjanikke. kokkusattumus?
Amazonist saab 4 hooaega mingi ca 130 dollariga kätte. aga ma ei raatsi muidugi.. või siiski?

Massive Attack eestis

wow!
sellest on aastaid möödas, kui oleks olnud võimalus minna Soome neid kuulama-vaatama, aga noh, asjaolud ei soodustanud seda.
aga nüüd on nad tulekul siiasamma.
ma lihtsalt pean sinna saama!
nii väike kontserdilkäija, kui ma olengi, aga on asju, mida peab nägema. enamik, kes Eestisse tulevad, jätavad mind külnaks ja vahel lihtsalt ei õnnestu minna.
aga seekord vabandusi ei ole.

attack_3.jpg

pilt FBI kodukalt

tuukrikell ja liblikas

ma käisin nädal tagasi kinos ka. ‘Tuukrikella ja liblikat‘ vaatamas. sisuliselt eelviimasel seansil.
ja ma ei oskagi seda kommenteerida. mõtlemisainet on igal juhul siiani. kui guugeldada, siis leiab ka päris mitu arvamust.
ning hoolimata päevasest ajast oli kinos üllatavalt palju publikut.
ning ma ei saa parata, mitte-‘meerika filmid meeldivad mulle rohkem. võinoh, mitte-mainstriim. kihilisemad sellised. jäävad veidi kummitama.
selle konkreetse filmi puhul kiskus silma ka paar korda märjaks. mitte niivõrd ühesest kaastundest, kuivõrd teatud, ma-ei teagi-mis, asjade tabamisest. mingid hoomamatud isiklikud seosed.
seda, mis on kallis ja oluline, peab hoidma iga päev. sest kunagi ei tea, kui kauaks seda on.
miskipärast meenub mulle mu vanaema.

paar kassilauset

mis kasu oli eileõhtusest vannitoa peaaegu-et-kevadpuhastusest, kui hommikuks oli jälle hulk kassiliiva põrandal. pean kinnise liivakasti panema oma prioriteetide hulka.
aga muidu väideti mulle juba, et olen vahetanud fotoseltskonna kasside vastu.
ohissand.
selline mulje võib jääda küll. asun olukorda parandama.

ütle mulle..

olulisi asju peab aegajalt meelde tuletama. iseendale. ja laskma tuletada. sest asjad ja situatsioonid muutuvad ajas.
häid asju ei saa kunagi liiga palju öelda.
ma olen tüüpiline naine, kellele meeldib kuulda 🙂