mingid asjad on kuhjunud ja ma ei kipugi neist jagu saama.
eile öösel meenus mulle miskipärast, kuidas ma suvel Haapsallu sõitsin. ma ei suutnud kuidagi liikuma saada ja läksin suhteliselt hilja. jupp aega venitasin asjade kokkupanemist; kui need koos, siis ei saanud ikka veel liikuma. lihtsalt ei tahtnud.
kui ma lõpuks mööda vana maanteed kohale jõudsin, olin ma muidugi rahul.
kuigi ma ei saanud seal ennast täielikult tagasi.
enese eest saab põgeneda vaid ajutiselt. eemalolek ei tee probleeme olematuks. edasilükkamine ei lahenda midagi.
ma püüan mõelda, kui palju ja kas ma olen püüdnud jätta oma endiseid elukaaslasi enda lõa otsa. vist väga ei ole. ma võin mingi aja neid üritada veel siduda, aga enamasti saan ma siiski veel üsna sobival ajal aru, et vabandust, mul pole sinna enam asja.
ja kui mul on siis vaja mingit abi, on mul piisavalt sõpru, et mitte hoida ühtegi endist enda küljes kinni väikeste palvetega.
vähemalt mitte tihti.
sest kui juba kõik on väga läbi, siis võib ju vahel paluda ka midagi.
ma ei ole tagasimineja tüüp, ent ometi on asju, mida ma oleksin pidanud kuidagi teistmoodi tegema. juba ammu.
aga ma olen tänases päevas ja lähen edasi sellega, mis mul. ja selleta, mida mul pole.