raamatupall

heh, Katariina on põrgatanud mulle blogipalli.
ega ma neid alati väga fänna, aga see on piisavalt lühike siuke. nii et osalen 😛
Reeglid: võta endale kõige lähemal asuv raamat lahti ja kirjuta sealt blogisse välja esimene, viimane ja kuldne lause (suvalise koha pealt lahti tehtud ning vasaku käe pöidla all olev lause). Muidugi avalda ikka raamatu autor ja pealkiri oma blogis ning viska pall edasi kahele blogijale.
“Professor Veljo Kaasik küsis minult 1990. aastate lõpus, kas oleksin huvitatud lugema linnageograafiat Eesti Kunstiakadeemias.”
“Üldisem kultuuriga seotud strateegilise koostöö tugevdamine teiste riikide linnadega on oluline ning see on vajalik sõltumata kultuuri megaprojektidest.”
“Lynchi meelest tahavad inimesed elada keskkonnas, mida on võimalik lugeda, millest on võimalik lihtsalt, visuaalselt aru saada ja kus on võimalik orienteeruda teatud objektide abil.”
Jussi S. Jauhiainen “Linnageograafia”, välja antud Eesti Kunstiakadeemia poolt.
raamatu lugemiseni pole ma veel jõudnud, sest seda ei saa möödaminnes lugeda ja süvenemisaega ei ole. aga ostsin mõttega korralikult läbi töötada. mul on selle suunaga mingeid plaane ka 😉
aga palli viskan CV-le ja Sinisele 🙂

une näod x

mõned unekatked on jälle nii selgelt meeles.
ma olin kusagil reisil. põhimõtteliselt pidi see olema Kanada, kuigi nagu ei olnud ometi. ma ei mäleta, miks ma sinna läksin või mis ma muidu tegin, aga igatahes olin ma mingite eesti sõbrannadega kesklinnas ja jälgisin hoolega kella, et jõuda lennukile ja tagasi sõita. mingil hetkel otsustasin kontrollida, mis kell ma täpselt lennujaamas pean olema.
miskipärast olim siis kusagil õues, istusin muru peale ja mingi noormees oli ka, kes üritas meiega suhelda. miks ja kust ta end meie ligi haakis, ei mäleta.
igal juhul ei leidnud ma oma piletit kotist üles ja läksin närvi. samas ma teadsin, et aega on.
panime sõbranandega siis marsruudi paika, et mu majutuskoht jääb lennujaama tee peale ja saab sealt läbi sõita. siis ikkagi leidsin korraga pileti üels ja selgus, et aega tõesti on palju. mind pani imestama, et lennujaamas pidi olema 3 tundi enne väljumist.
igal juhul olime varsti jälle mingis söögikohas varsti ja korjasin oma kotte kokku. seal aga oli korraga suur reisikott kadunud. jälle paanika. aga noh, selgus, et see oli autos.
ja kogu aeg olid mingi mehed ka seal uneas, suvalised, seostumatud.
siis korraga läksime kusagil mööda teed ja oli hoopis teine seltskond. aga ma ei olnud veel ära lennanud igatahes.
seal oli mingi naljakas pääs kusagil tänavale, et polnud otseselt tõkkepuud, aga mingi luba pidi olema. meie ees läks üks inimene, kellel see oli ja meil oli ka. aga veel eespool olid mingid poisid, kellel polnud. ja see meie ees olev tüüp lasi nad oma loaga sisse.
hetk hiljem avastasime miskipärast, et selle läbipääsu mingi valdaja on kusagil sajakonna meetri kaugusel teiselpool teed ja nägi, kuidas need poisid sisse sai. haakusime selle sisselaskja ligi ja üritasime minna kusagile mingi maja põõsastesse luurama, kas haldaja tuleb järgi ja üritab poisse kätte saada.
olimegi mingi maja hekipõõsastes, aga siis tuli majast kuri vanamees ning peletas meid ära.
ja siis korraga olin ma oma lapsepõlve suvila tänaval. aga see oli samal ajal jälle mingi siseruum. ja seal oli peal nö järgmine põlvkond ehk need tüübid, kes olid meist ca 4a nooremad tol ajal. ja üks mu suvilaaegne sõbranna, keda ma kaua näinud polnud. miskipärast hakkasime mingeid pilte vaatama..
ja siis ma ärkasin üles.