sinine

blue752.jpg

see pilt kingiti mulle mõned päevad tagasi. õigusega siia üles panna. ehk siis – mul ei ole omatehtud pilte, mida üles panna, et panen teiste omasid.

valus mugavus

nii mõnedki korrad elus olen ma vähendanud isikliku heaolu määra, et kellelegi teisele haiget mitte teha. olen jätnud ära mingeid tegevusi, vähendanud isikliku mugavuse ja laiskuse määra – sest see mõjuks halvasti sellele, kellest ma hoolin. aegajalt lööb mu ego nagunii välja ja suudab tõsist kaost tekitada.
seega: ma võin küll olla veidi tujutu, kui ma oma mugavusest vahel loobun, aga kui ma tean, et perspektiivis on see parim variant, siis ma ikka teen seda. siiani. sest laiskus ja mugavus on tegelikult päris ebapädevad põhjused.
kuigi elu, see tuntud korrektuuride tegija, näitab, et see on üsna mõttetu.
sest sa võid arvata, et saad vastu seda, mida annad. ei saa.
oma mugavus ja laiskus on liiga kallid, et neist loobuda. prioriteedid. sest laiskus on isiklik, aga valu on võõras.

ma ei esitanud isegi kaebust

ma olen ikka kuri inimene küll.
võtsin mingi aeg tagasi ette ja tegelesin ühe protestiteemaga, mis oli tolle sissekande aluseks. saatsin maili, kus uurisin vastavast ametkonnast, kas konkreetselt selline käitumine on aktsepteeritav. et siis vastusest lähtuvalt edasi tegutseda. ise ma polegi mingit vastust saanud, aga kuuldavasti on nüüd ametkonnast läinud ametlik kaebus kooli. ja koolis muidugi oletati, et mina võiksin seal taga olla.
suurepärane.
(maailm on väike ja infot imbub sisse imelikest kohtadest. ma ei peaks seda üldse teadma praegu)
ilmselt on nad nii harjunud sellega, et keegi midagi ei kobise; ning ilmselt mina olen selle 2,5 aasta jooksul silma jäänud, sest ma olen öelnud oma arvamuse välja.
ma tean küll ka, miks keegi midagi ei ütle. sest see kool on siiski vaid üks elunüanss ja kõige muu kõrval suhteliselt väheoluline. ehk korra ärritabki midagi seal, aga siis kaob see ärritus ja igaüks mõtleb, et noh, ega nagunii midagi ei muutu.
ja ei muutugi, kui keegi midagi ei ütle.
ning selge on ka see, et mingi suhtumine minusse seal koolis juba korra on ning seega ma võin vabalt kobiseda. st, paremaks see suhtumine ei lähe ju nagunii.
mis meenutab, et ma pean ikka uurima edasiõppimisvariante Tallinnas.

ajasisustamise võtteid

paras aeg oleks nädalavahetuse pilte töödelda. kahepäevane tagasihoidlik safari-tüüpi üritus oli, mille käigus õnnestus tekitada paar giga pilte ja paar tundi videot. digiajastu on paras nuhtlus küll.
aga ega midagi, eks hakkab vaikselt nokkima..

tasakaalutus

vahepeal kaob ikkagi tasakaal ära ja pead kogu jõu appi võtma, et mitte kusagile poole maha prantsatada.
suur vahe on selles ju, kas astuda ise maha, ükskõik kuhu poole siis – või kukkuda maha.
kuigi kõige parema meelega kulgeks sujuvalt edasi..

mindmapper

ma hakkasin ükspäev seda nokkima ja täna nokkisin veel. elu esimest mindmappi. arvutis. vabavaraga. algeline jäi, aga mul on hea meel. ja ma usun, et see aitab kaasa selguse saamisele uute projektide tekitamisel.
pilti ma ei näita.
hea meel on, nagu ikka, kui oled millegi uuega hakkama saanud 🙂

raamatupall

heh, Katariina on põrgatanud mulle blogipalli.
ega ma neid alati väga fänna, aga see on piisavalt lühike siuke. nii et osalen 😛
Reeglid: võta endale kõige lähemal asuv raamat lahti ja kirjuta sealt blogisse välja esimene, viimane ja kuldne lause (suvalise koha pealt lahti tehtud ning vasaku käe pöidla all olev lause). Muidugi avalda ikka raamatu autor ja pealkiri oma blogis ning viska pall edasi kahele blogijale.
“Professor Veljo Kaasik küsis minult 1990. aastate lõpus, kas oleksin huvitatud lugema linnageograafiat Eesti Kunstiakadeemias.”
“Üldisem kultuuriga seotud strateegilise koostöö tugevdamine teiste riikide linnadega on oluline ning see on vajalik sõltumata kultuuri megaprojektidest.”
“Lynchi meelest tahavad inimesed elada keskkonnas, mida on võimalik lugeda, millest on võimalik lihtsalt, visuaalselt aru saada ja kus on võimalik orienteeruda teatud objektide abil.”
Jussi S. Jauhiainen “Linnageograafia”, välja antud Eesti Kunstiakadeemia poolt.
raamatu lugemiseni pole ma veel jõudnud, sest seda ei saa möödaminnes lugeda ja süvenemisaega ei ole. aga ostsin mõttega korralikult läbi töötada. mul on selle suunaga mingeid plaane ka 😉
aga palli viskan CV-le ja Sinisele 🙂

une näod x

mõned unekatked on jälle nii selgelt meeles.
ma olin kusagil reisil. põhimõtteliselt pidi see olema Kanada, kuigi nagu ei olnud ometi. ma ei mäleta, miks ma sinna läksin või mis ma muidu tegin, aga igatahes olin ma mingite eesti sõbrannadega kesklinnas ja jälgisin hoolega kella, et jõuda lennukile ja tagasi sõita. mingil hetkel otsustasin kontrollida, mis kell ma täpselt lennujaamas pean olema.
miskipärast olim siis kusagil õues, istusin muru peale ja mingi noormees oli ka, kes üritas meiega suhelda. miks ja kust ta end meie ligi haakis, ei mäleta.
igal juhul ei leidnud ma oma piletit kotist üles ja läksin närvi. samas ma teadsin, et aega on.
panime sõbranandega siis marsruudi paika, et mu majutuskoht jääb lennujaama tee peale ja saab sealt läbi sõita. siis ikkagi leidsin korraga pileti üels ja selgus, et aega tõesti on palju. mind pani imestama, et lennujaamas pidi olema 3 tundi enne väljumist.
igal juhul olime varsti jälle mingis söögikohas varsti ja korjasin oma kotte kokku. seal aga oli korraga suur reisikott kadunud. jälle paanika. aga noh, selgus, et see oli autos.
ja kogu aeg olid mingi mehed ka seal uneas, suvalised, seostumatud.
siis korraga läksime kusagil mööda teed ja oli hoopis teine seltskond. aga ma ei olnud veel ära lennanud igatahes.
seal oli mingi naljakas pääs kusagil tänavale, et polnud otseselt tõkkepuud, aga mingi luba pidi olema. meie ees läks üks inimene, kellel see oli ja meil oli ka. aga veel eespool olid mingid poisid, kellel polnud. ja see meie ees olev tüüp lasi nad oma loaga sisse.
hetk hiljem avastasime miskipärast, et selle läbipääsu mingi valdaja on kusagil sajakonna meetri kaugusel teiselpool teed ja nägi, kuidas need poisid sisse sai. haakusime selle sisselaskja ligi ja üritasime minna kusagile mingi maja põõsastesse luurama, kas haldaja tuleb järgi ja üritab poisse kätte saada.
olimegi mingi maja hekipõõsastes, aga siis tuli majast kuri vanamees ning peletas meid ära.
ja siis korraga olin ma oma lapsepõlve suvila tänaval. aga see oli samal ajal jälle mingi siseruum. ja seal oli peal nö järgmine põlvkond ehk need tüübid, kes olid meist ca 4a nooremad tol ajal. ja üks mu suvilaaegne sõbranna, keda ma kaua näinud polnud. miskipärast hakkasime mingeid pilte vaatama..
ja siis ma ärkasin üles.