sinine

blue752.jpg

see pilt kingiti mulle mõned päevad tagasi. õigusega siia üles panna. ehk siis – mul ei ole omatehtud pilte, mida üles panna, et panen teiste omasid.

valus mugavus

nii mõnedki korrad elus olen ma vähendanud isikliku heaolu määra, et kellelegi teisele haiget mitte teha. olen jätnud ära mingeid tegevusi, vähendanud isikliku mugavuse ja laiskuse määra – sest see mõjuks halvasti sellele, kellest ma hoolin. aegajalt lööb mu ego nagunii välja ja suudab tõsist kaost tekitada.
seega: ma võin küll olla veidi tujutu, kui ma oma mugavusest vahel loobun, aga kui ma tean, et perspektiivis on see parim variant, siis ma ikka teen seda. siiani. sest laiskus ja mugavus on tegelikult päris ebapädevad põhjused.
kuigi elu, see tuntud korrektuuride tegija, näitab, et see on üsna mõttetu.
sest sa võid arvata, et saad vastu seda, mida annad. ei saa.
oma mugavus ja laiskus on liiga kallid, et neist loobuda. prioriteedid. sest laiskus on isiklik, aga valu on võõras.

ma ei esitanud isegi kaebust

ma olen ikka kuri inimene küll.
võtsin mingi aeg tagasi ette ja tegelesin ühe protestiteemaga, mis oli tolle sissekande aluseks. saatsin maili, kus uurisin vastavast ametkonnast, kas konkreetselt selline käitumine on aktsepteeritav. et siis vastusest lähtuvalt edasi tegutseda. ise ma polegi mingit vastust saanud, aga kuuldavasti on nüüd ametkonnast läinud ametlik kaebus kooli. ja koolis muidugi oletati, et mina võiksin seal taga olla.
suurepärane.
(maailm on väike ja infot imbub sisse imelikest kohtadest. ma ei peaks seda üldse teadma praegu)
ilmselt on nad nii harjunud sellega, et keegi midagi ei kobise; ning ilmselt mina olen selle 2,5 aasta jooksul silma jäänud, sest ma olen öelnud oma arvamuse välja.
ma tean küll ka, miks keegi midagi ei ütle. sest see kool on siiski vaid üks elunüanss ja kõige muu kõrval suhteliselt väheoluline. ehk korra ärritabki midagi seal, aga siis kaob see ärritus ja igaüks mõtleb, et noh, ega nagunii midagi ei muutu.
ja ei muutugi, kui keegi midagi ei ütle.
ning selge on ka see, et mingi suhtumine minusse seal koolis juba korra on ning seega ma võin vabalt kobiseda. st, paremaks see suhtumine ei lähe ju nagunii.
mis meenutab, et ma pean ikka uurima edasiõppimisvariante Tallinnas.

ajasisustamise võtteid

paras aeg oleks nädalavahetuse pilte töödelda. kahepäevane tagasihoidlik safari-tüüpi üritus oli, mille käigus õnnestus tekitada paar giga pilte ja paar tundi videot. digiajastu on paras nuhtlus küll.
aga ega midagi, eks hakkab vaikselt nokkima..

tasakaalutus

vahepeal kaob ikkagi tasakaal ära ja pead kogu jõu appi võtma, et mitte kusagile poole maha prantsatada.
suur vahe on selles ju, kas astuda ise maha, ükskõik kuhu poole siis – või kukkuda maha.
kuigi kõige parema meelega kulgeks sujuvalt edasi..