Tallinn-Tartu-Tallinn

Tartu reis oli hea. lisaks helkuritele sain ma lõpuks oma punased saapad. ausõna, ma ei uskunud seda enam. st, kui nii vaadata, siis on ju mingi valik poodides olemas, minimaalne küll. kui lähemalt vaadata, siis pea ükski neist ei päde.
laheda punase ehtekomplekti sain ka. ja tõesti, ma ei tea, miks punane on moevärv hetkel. ma kannaks neid asju niisama ka.
muidu kujunes ka mingisuguseks planeerimatuks shoppamisreisiks. sa leiad asju siis, kui sa neid ei otsi.
Evu soovitatud La Dolce Vita oli tõsiselt mõnus elamus. siuke mitte liiga restoran, aga toidud-teenindus parem, kui mõnes päris restoranis. aitäh Evule 🙂
kuigi ausalt, kaubsi juurest mööda Rüütlit Gildi jalutades oli tee peal päris mitu ahvatlust ja me nägime ikka vaeva, et nii kaugele välja jalutada.
see-eest Lõunakeskuse Orient Ekspress oli küll pettumus. olen seal varem söömas käinud ja väga hull ei olnud, aga seekordne ida-poole buffee oli tüng. see toit ei olnud oma hinda väärt lihtsalt. seal kulunud rahast on mul siiralt kahju.
no ja tegelikult muud erilist ei teinudki. läpsi mul kaasas polnud, nii et kena väljalülitus kõigest oli. RM-iga tegeles peamiselt tema lemmikonu, kes tegelikult pole meie sugulanegi. igal juhul andis see mulle võimalus hommikuti tibake põõnata. lõunal ka.
tore on, et mul on komme ööseks telefon kas päris välja või hääletule panna. sest keegi oli suutnud mulle öösel kella 4 ajal helistada. ma ikka vahel mõtlen, kui purjus peavad inimesed õieti olema, et sellist asja teha? (tegu polnud mingi lähedase sugulase vms inimesega, kes oleks mulle mingi suure probleemiga sel ajal helistanud)
aga see lõputu poolik külmetusevimm on mul ikka sees. see, mis on ja ei ole ja ära ei lähe.
ema muretseb mu pärast ja ma püüan ise ka oma koormust veidi reguleerida.
küll ma end lõpuks terveks mõtlen. väljastpoolt tuleva ja hinge mineva soojuse abiga 🙂