täna ei saa ka ökojuttu. sest algselt mõtlesin ma kirjutada mingist raadio hommikuprogrammist, kus esimese asjana kuulsin mingit pikka monoloogi sellest, kuidas pedofiilid omal ajal vanglast elusalt ei pääsenud ja seejärel seda juttu, et poodides on sabad, kuna igaüks, kellele vähegi suuremat rahanumbrit lehvitada, läheb poest töölt ära ja siis mingi hala oli veel. kas sellist hommikut me tahtsimegi või?
igal juhul tuletas see mulle taaskord meelde, et igasuguseid hommikuprogramme on kasulik vältida. nagu üldse suurt osa kodumaisest raadiomeediast, kahjuks.
aga see selleks.
tänases lehemeedias hakkas mulle silma hoopis kaks liiklusteemalist artiklit. kõigepealt ‘Kuidas talitseda tapjaid autoroolis?’ ja siis ‘Kuidas ma maanteel liiklust takistasin’.
peale esimese artikli lugemist mõtlesin ma, et mina küll ei tea, kuidas neid tapjaid takistada. mul on tunne, et enamikele meie inimestele mõjub peamiselt trahvioht ikkagi, muu eriti ei morjenda. selline hull kiskjaühiskond nagu meil hetkel on, no ma ei tea. ei ole meil seda liikluskultuuri kuskilt tulemas. kuigi, üle tee lastakse jalakäijaid juba rohkem, kui mõned aastad tagasi.
see mõte meeldis mulle küll, et peaks olema tõend, et juht pole kuskil arvel. võinoh, et on psüühiliselt pädev autoroolis olema. a kas sellega polnd mingi isikukaitsevärk jälle, et umbes keegi ei tohi teada, kui ongi midagi viga? no maitea.
aga tegelikult, mida teha nt väsinud juhtidega? ma olen ise vahel pidanud sõitma kusagile, nii et uni silmas. ja ma tean, et ma olen umbes sama ohtlik kui purjus peaga sõites. ainult et kui midagi juhtub, siis ma ei jää automaatselt süüdi kohe. tavaliselt ma väldin selliseid olukordi muidugi, aga no alati ei saa lihtsalt. ja ma olen absoluutselt kindel, et ma pole ainus.
tegelikult ei kujuta ma üldse ette, mis tunne oleks tööl käia kusagilt mõnekümne kilomeetri kauguselt, iga päev autoga edasi-tagasi. umbes linnaliiklus väsitab ju päris kenasti. nii hommikul kui õhtul. kodusolemise aega jääb ka jõle napiks (aga see on juba teine teema tegelikult).
no ja teine artikkel. et nii ongi, 90nega sõites oled tropp maanteel, kellest kõik mööda kimavad. seega, ühtlase liiklusvoolu tagamiseks tasub sõita vähemalt 100ga. ega Tallinna linnas on ka see, et normaalkiirus on 60 (kui just ummikus ei istu). ja ongi noh. isegi osad foorid on selle järgi paika pandud minu meelest. või siis vastupidi, et foorid peaksid jupitama massi?
iseasi on see muidugi, et suvel tegime GPSiga testi ja selle auto spidokas, millega me liikusime, sõitis 90se näidus juures tegelikult mingi 82-83ga ja umbes 100se näidu juures oligi reaalkiirus 90. suurematel kiirustel kaasvas vahe veelgi, väiksematel oli loomulikult väiksem.
seega ma tegelikult ei teagi, mis kiirusega ma sõidan ju. ehk siis, kui spidokal on 100 kanti, siis reaalselt sõidangi lubatud 90ga ja aeglasemalt sõitja ongi see, kes pidurdab.
hea küll, ma saan aru, et ühel ja teisel põhjusel osad ei sõida lubatud maksimaalse kiirusega. neid põhjuseid on päris mitmeid. aga selle juures ei saa ma ikkagi aru, miks nad sõidavad keset teed ja võimalusel ei üritagi teisi endast mööda lasta? et tõmbaks teeserva või midagi.
Riiga sõites on muide Läti poolel päris pikalt sellist asja, et on nagu poolteist sõidurada kummaski suunas ja toimiski nii, et aeglasem tõmbus sinna üsna teeserva ja kiirem tuhises mööda. meil sellist ‘nalja’ küll eriti ei ole. neid rekkajuhte, kes märku annavad, et võib mööda minna ja veidi koomale tõmbuvad, ikka on (kuigi neist enamik on ka välismaa numbrimärkidega autodes), aga ka vähe. loota, et mõni sõiduauto nii teeb, on küll lootusetu. sest täitsa pael, kui keegi äkki sõidabki maanteel mööda! kruiisid oma vinge autoga (olgu mis pann tahes) ja pole juttugi, et keegi mööda võiks sõita.
üks tüüp on neid ka, kes on mingi vinge autoga ja kes vist arvavad, et kui neil on viimase või eelviimase seeria bemm/mersu/audi/misiganes istumise all, et siis see automaatselt välistab liiklusõnntused nende jaoks.
eri teema on üleüldse kogu Tartu maantee kui selline. Narva ja Pärnu maanteed on näiteks enamvähem sirged (kuigi viimase puhul on pidevalt mingid künkad, koguaeg uju üles-alla ja ikka pikka nähtavust pole), aga Tartu maantee on tõeline rebasesaba-tee. noh, et rebane jooksis ja kuidas sabajälg jäi, sinna tehti tee. ajalooline tee, selge see. siis oli oluline, et läheks igast külast läbi ja päris igale poole läbi soo ei ehita ja muud siuksed asjad.
teisalt jälle sirgemal teel oleks kihutamist veelgi rohkem. kuigi ma pole ka väga kindel. igasugu hulle liigub seal praegu piisavalt ja nende kontsentratsioon võiks olla ju jääv?
alternatiivid sellele teel: Piibe maantee ja vana Viljandi maantee. Piibekal oli suvel päris mitu teeremonti, nüdü vist on enamvähem okei. aga Viljandi maanteel on Kohila juures suve algusest peale mingi väga karm remont ja kestab veel vist mingi kuu. iial ei tea, kust poolt on ümbersõit ja kui pikalt. mul pole midagi Eestimaa avastamise vastu, aga ma eelistan seda teha oma poolt valitud ajal ja kohas. kuigi muidugi, ega teed korda saa ka, kui koguaeg autod peal.
tegelikult on üks pisike tee veel, mis tuleb Jänedalt läbi Vetla ja muude kohtade Tallinna poole ära. suhteliselt rahulik ja ilus tee on. aga jälle, ei sobi ju igalt poolt ja igal ajal tulemiseks ja pealegi on seal palju kiirusepiiranguid peal.
et see pikk jutt kokku võtta, siis ma .. ei teagi, mida öelda või kuidas olukorda parandada. sest teen minagi vahel asju, mis ei pruugi viisaka liiklemise alla kvalifitseeruda. esimene kivi visaku see, kes on süütu, öeldakse. aga midagi peaks ette võtma küll. ilmselt küll mitte ainult liiklusega, vaid üldse eetilise kasvatusega. sest tobe on ka selline olukord, nagu viimati Rootsis nägin: jalakäijad lastakse küll kõik üle tee ja muidu ka liigeldakse viisakalt, aga bussis pubekad istuvad ja pole mõtteski kepiga vanainimestele istet pakkuda (nojah, see meil on ju ka juba täitsa olemas).
autodest ja ökost kirjutan teinekord. niigi pikk joru siin.