aruanne reede ennelõunast

kui ma olin hommikukohvi lõpetanud, siis avastasin, et hommikusöögi lõpetuseks ostetud kook on ikka veel kenasti laual. selleks hetkeks oli juba tiba kiire ja torkasin selle kappi. ja nüüd sõin ära ja see oli kaugelt liiga läägemagus aleksandrikoogi kohta. peaks kööki ajama ja midagi soolast peale ampsama, aga ma ei viitsi ju. sest üle tüki aja linnas käimine väsitab. pealegi on Evka end ka asjalikult mu kõrvale kerinud juba, hakka teda nüüd äratama.
siis sain ma hakkama sellise koleda trikiga, et ostsin RM-le tema elu esimese Reima kombeka. issandjumaljah. nüüd olen ka esimene perekool, mitte viies vms. kuigi mõned Lassied on tal olnud, nii et päris lootusetu ma pole ka. tegelikult oleks mõnda odavamat veel vaja, mina ei suuda kuidagi hakkama saada sellega, et lapsel on üksainus talvekombe.
kusjuures me ei pidanud Laste Maailm üldse minema, aga ma miskipärast arvasin, et võiks minna. seejärel imestasin tükk aega, mis jõledates värvikombinatsioonides lasteriideid pakutakse. ja siis leidsin selle ühe normaalset värvi kombe, sobivas suuruses pealegi.
muide, omale jätsin ühe laheda pluusi seetõttu ostmata..
pärast nägin sadama Rimi juures punast nunnukat ja tegin moblapilti ka. auto noh. aga ma ei ütle, mis see on. parem panen varsti pildi üles. siis kui viitsin maha laadida.
mina ja moblapildid on muidugi päris masendav kombinatsioon. aga kui ma teen piisavalt ülbe näo pähe, siis petab ära küll. onju?

mina olengi enese jumal

Playing God on selline veriste filmide hulka kuuluv teos, mis mulle meeldib. ma ei tea isegi, miks mingid sellised asjad mulle meeldivad. sest tegelikult seal ju pole õieti midagi. aga siiski! detailid, ma arvan. särgimaterjal. prillilõige. musa. kaader.
ma ei tea mis seal on. miks ma seda vaatan. ma vihkan verd ja vägivalda.
punane vein muidugi. ja inspiratsioon ja puha. ma tahan suudelda.
no ja see rummikoola pudel, mida ma Dakile ja Evule lubasin ja mis ikka on autos, aga enam üldse mitte eriti kaugel. aga ikkagi autos.
kogu see pesu ja värk on kassikarvu täis. Evelin magab rahus ühe t-särgi peal, mis pole õiges kohas ja see ei huvita kedagi. sest ma olen ainus ärkvel hing siin korteris ja ma vaatan veel kord seda filmi ja I like to have another reality.
ma ei taha vist enam kunagi teha sellist 8h/5p tööd. äkki ei peagi?
see on ainult minu teha. iseendale võin ma vabalt jumalat mängida.

7 aastat selguseni

Marillioni ‘Script for a Jester’s Tear’ on just sobiv pala, mille kõrvale lahata oma 7-aasta tagust suhtelõppu. inimesega, kellele, nagu selgub, olen mina olnud see elu südamepurustaja. või peaaegu. lähtuvalt mu teooriast, et meestel on üks südamepurustaja – sest hiljem enam ei lasta nii ligi endale ja poetakse selle ühe varju. kasvõi alateadvuses. kuigi ma olen piisavalt kogenud, et seda öeldakse ka välja, kui vaja. või ka siis kui pole vaja.
lõpuks ütleme me üksteisele neid asju, mida oleks pidanud rääkima palju varem. aga me ei osanud, suutnud, tahtnud. ei olnud valmis. sest tegelikult oli see vaid üks lühike suvi. liiga lühike, et kõigest arugi saada.
rumalus. uhkus. hirm.
mõned asjad on sügavamad, kui välja paistab. kui välja näidatakse. kui aimata oskaks. ja kui neist kunagi aru saada, pole enam midagi muuta.
mul pole mõtet andeks paluda. sest ma olen seda vist juba niigi saanud. peale pikki aastaid.
selle tehtud valu olen ka tagasi saanud. kiiremini, kui oleksin tahtnud.
elu läheb oma spiraali mööda edasi. ja nii ongi hea.
kuigi vahel tahaks tagasi hüpata.

õnneks ei saa.

vahel ma kipun seda unustama

väike meeldetuletus elult ja arstilt: oma otsused teeme ise ja oma elu üle otsustame ise.
ehk siis teistpidi: usalda ainult iseennast.
ehk siis just see: tegelikult oled sa alati üksi.