ja kuna ma ei ole mustamäe elanik, siis kust pagan pean ma teadma, et mööda sõpruse puiesteed ei sõida trollid lõpuni. ma arvasin, et ikka sõidavad remondi vahelt läbi või midagi. aga ei. magistrali keskuse juures on tagasipöördekoht, mitte keegi pole selle kohta mitte midagi öelnud ette, ma ise muidugi ei uurinud ka kusagilt enne, heas usus.
siis ma kõnnin mööda neid kvartalisiseseid teid, kus ma viimati jalutasin käsikäes mingi ammu, kümme aastat ja rohkem tagasi ja siis veel varem kunagi ka ja mul pole hiljem sinna asja olnud. ma tean, et mingi tee peaks viima sinna, kuhu mul vaja, aga ma ei satu selle peale. mingid majad on tuttavlikud, püüan meenutada inimesi kes seal elasid ja kelledel ma külas käisin ja mulle tulevad silma ette ebamäärased pildid. ma ei tea neist inimestest enam mitte kui midagi.
palav on ka, aga mul on niigi suur kott õlal ja ma ei taha tagi pealt võtta, pealegi alumisel pluusil libisevad siis õlad maha ja mul on hullult ebamugav niimoodi.
määran suuna mingite suuremata majade järgi ja jõuan sinkavonka peaaegu et kohale. noh, tegelikult mitte väga õigesti, aga viimane jupp tuleb käia mööda suure tee äärt. et sõita edasi veidi. et siis veel orienteeruda. ei, mitte orienteeruda, siis on vaja lihtsalt minna.
et miks on mingi 90% autoremonte koha peal, kuhu ilma autota on 2km jala minna? või veidi vähem, aga mitte palju vähem.
ma lähen selle tee lõpu sügavas rahus, mul on korraga mingi siht, elu ongi selline. kõik läheb nagunii nagu läheb. nagu mina mööda seda teed.
ja kui ma siis lõpuls jõuan kohale, oluliselt hiljem kui planeeritud tänu sellele ootamatule jalutskäigule mustaka vahel, siis selgub, et ma läksin ikkagi asjata. no ei suju kõik nii, nagu tundus, et võiks. ma olen liiga tülpinud, et kellegi peale tige olla. ma peaksin juba lasteaias lapsel järgi olema. juhe paneb kokku. ma lähen siit ühistransaga mingi tunni vist. mõtlen asjatult, mitu ümberistumist tuleks.
peab ju mingi muu võimalus ka olema.
leian telefonist vajaliku numbri, ütlen, et mul on asjad täitsa pekkis ja mul lihtsalt on abi vaja. väga vaja. abi ma ka saan. mu laps ei olegi lasteaias viimane. sõbrad on imelised!
päev ei ole veel läbi.
mulle tuli pähe, et tegelikult on mingi arvestatav hulk positiivseid elamusi ka ju olnud. lõunane jõhvikamojito näiteks. või see, et paar võlga kaelast ära. teater Vargamäel laupäeval. ja veel. ja veel.
aga neist ma kirjutan mõni teine kord.
Päev: 21. juuni 2007
blah
totaalsele üleväsimuse-päevale järgneb rähklemise öö, mil und ei tule. hommikul on selg kange ja jalad valutavad. kohvi seda päeva ei päästa. zombi on olla.
ma olen millegagi täitsa puusse pannud. ma ei mäletanud üldse, et mul juba hakkab puhkus. umbes esmaspäevast. mul oli meeles mingi teine aeg ja ma plaanisin ümber tõsta – aga mitte veel kohesesse aega.
mõttepaus.