kesksuvine laupäev, ühe + kolme küsimusega

väikesest laupäevalõunasest poeskäigust kujuneb üsna toekas poeskäik, mis lõppeb hoopis linnast väljas peaaegu-sünnipäeval ja kus laps saab lahenduse oma murele, et ‘täna tahaks kusagile grillima minna’.
ühtlasi uurisin poodides pisemaid grille, et üks autosse osta – aga ei oska mina valida. kuppel või piklik bbq-tüüpi või üleüldse lahtine? erinevate asjade jaoks ju mõeldud.
kaks uut sorti siidrit sain ka. üks neist naturaalne ja selle kohta täitsa odav. teine ka muidugi mitte kodumaine siidri-nimeline alkohoolne jook. kunagi, kui need maha jahtuvad, võib proovida ju juua. kuigi naturaalset pole küll mõtet lahti kiskuda, kui külasid pole.
kuidas õpetada lapsele rulasõitu, kui ise üldse ei oska?
kuhu panna kodus rippkiik? enne ei osta, kui on välja mõeldud.
kuidas saada asjad liikuma selle suvemajakese suunas.. ? (ei, asi pole ainult rahas)

Share

une näod

tänaöise katkendliku unega jäi mõni unelõik meeldegi. ei midagi ilusat.
viruväljaku tunnelis nägin ühte tuttavat ja miskipärast hakkasin talle järgnema, tegelikult lausa jälitama – sest ma püüdsin end tema eest peita. kui ta mind nägi, siis tegin näo, et alles nägin, astusin ligi ja teretasin. miskipärast istusime koos mingi bussi peale ja ma veel imestasin, et miks ta trammiga ei sõida, oleks loogilisem. buss sõitis üldse nagu peaaegu et linnast välja, kusagil mäest alla lõigul oli tee praktiliselt üles kaevatud, väga kitsas ja ilma ümbersõiduta, nii et kõik autod ja bussid ukerdasid pooliti kraavis, sest teetööd käisid ka samal ajal.
teises lõigus alustasin ma sõda. jah, mina, kes ma sõda üldse ei salli. miskipärast polnud selleks vaja teha muud, kui mingil riiulil mingeid asju ümber tõsta. see ei olnud kogemata, ma teadsin täpselt selle teo tagajärgi. pärast pakkisin toitu.
enne sõda lõppes see uni ära.
ja siis veel paar segast lühikest lõiku.
vahele kella vaatamised ja avastamised, et ikka veel pole hommik.
selle öö taustal on tänase päeva pikkus hirmutav ja ma tahaks sealt mingeid asju välja visata.

Share

Kaitseta

Keegi pole siia ilma sündind surema,
liivakella ajavoolu peatada ei saa.
Ütle miks nii teed, kelle eest põgened,
mulle mõistmatuks jääb see.
Keegi pole siia ilma sündind ootama,
armastust ei vaja ma, et selles pettuda.
Keda uskusin, kellest unistasin,
selllest ära pöördusin.
Sinu pilvede riik, tõotatud maa,
unede linn, kuhu peitusid sa.
Sind enam ei suuda varjata.
Pilvede riik, tõotatud maa,
unede linn kuhu peitusid, peitusid sa
sind jätan üksinda ja nii kaitseta.
Keegi pole siia ilma sündind kaotama,
väidad küll, et haiget enam kukkudes ei saa.
Valu unusta, kirjad põleta,
mälestused kustuta.
Terminaator

Share

***

kassi mootor töötab ilma et ma teda puudutaksingi. vahib mulle otsa ja nurrub tasakesi. mõnus, soe ja pehme.
ma olen väsinud, ma olen rahul, mu varbad külmetavad. tõrjun mõtteid eemale.
ootan ühte sõnumit, mida ei tule.
mul on mingi muu asi, mida oodata.
alati kui ma loen Atwoodi ‘Pinnaletõusu’, on lootust. pinnaletõusule.

Share