sirelid akna all

mu lapsepõlve kodumaja akende all kasvasid sirelid. tegelikult kuulusid need naabermaja juurde, aga majade vahe on väike ja oksad ulatusid aknani, mille all oli mu kirjutuslaud.
kastan nende vahel oli veel üsna väike.
ma ootasin alati, millal need hakkavad õitsema – esmalt kastan, siis sirelid. veidi peale võililleaega.
see on kevade kõige ilusam aeg juba sellest saati.
naabermaja ukse all oli vana sirel, mille üks alumine oks oli peaaegu horisontaalne. seal me istusime põõsa varjus ja mängisime. ega see väga põõsa sees olnudki, aga mõnus oli olla ümbritsetud rohelistest lehtedest ja sireliõite lõhnast.
kevadised hullutavad lõhnad, ebamaised, endasse haaravad, unustama sundivad. värsked ja kirkad. mitte nagu augustikuised küpsed ja sügavad, endas öö pimedust ja tähtede sära kandvad lõhnad.
ma näen neid maju ikka ja jälle. sirelid võeti maha juba aastaid tagasi, üks väike osa vaid jäi. kastan on alles ja kasvab.
elu käib oma spiraali.

Share