ajaprintsiip

ma peaksin vist täna rääkima sellest, kuidas ma oma külgmise selja hommikul Antoniot sülle tõstes ära tõmbasin. täitsa hullult kohe. imekombel olen siiski liikumisvõimeline. aga jäle on olla.
tegelikult on mul jupp aega õhus hoopis see, aja ja jõudmise teema. no et ükspäev oli kohe mitu inimest, kes ühte või teistpidi imestasid, et ma jõuan palju. või kurtsid, et nemad ei jõua. või olid heas mõttes kadedad. et töö ja laps ja kool ja trenn ja siis veel mingid üritused ja asjad ka (kuigi neid on küll vähem viimasel ajal).
ma ka ei tea. tõesti. ühelt poolt on nagu kogu aeg kiire, teiselt poolt tekib täiesti tühje ajajuppe, mida ei tahagi millegi asjalikuga täita. nagunii saab lõpuks kõik tehtud, mis teha vaja. lihtsalt et kui omale need asjad juba võtta ja organiseerida, siis jõuabki. muud trikki nagu polegi. kummalisel kombel vastab tõele ütlus: kes teeb, see jõuab.
ma muide tean inimesi, kes teevad minust kordades rohkem ja kellede kõrval mina tunnen end äpuna. või noh, mitte väga – ma lükkan selle oma loomuliku laiskuse kaela muidugi 🙂
ja vahel olen minagi kohutavalt väsinud ja ei jaksa midagi. või et nagu täna ei saanud selle selja tõttu trenni minna. lisaks mõjus see hommikul piisavalt paanikattekitavalt, et tänaseks planeeritud koolitöid ei jõua ma ka ilmselt tehtud. aga neid pole ka palju.
ning kui ma vahel tahan vaikust ja rahu, siis see seda tähendabki. laadida on ka vaja.
ja jälle oleme siin, et oluliste, tõeliselt oluliste asjade jaoks leiab ikka aega. kui millegi jaoks aega ei leia, siis see lihtsalt ei ole nii oluline.
mida rohkem ma sellele mõtlen, seda tõesem see on.