puhata ja mängida!

sellist tõrget töölemineku suhtes, nagu praegu, ei mäleta ma varasemast. loomulikult on olnud tujusid, et ei viitsi – aga konkreetset vastumeelsust (sealjuures konkreetsete põhjustega) ei meenu.
igal asjal on kaks poolt, muidugi. hetkel ma tunnen, et ma juhtun olema sellel poolel, mis on nõrgem, sõnaõigusetum ja alavääristatum. tunneksin ma seda üksi, aga kuna on teisigi peale minu, kes nii tunnevad.. siis see vist päris lambist pole?