paari lausega telekast

ma ei fänna õudukaid. minu jaoks on see üks selline ˛anr, mis ei paku midagi. no miks ma pean tekitama endas hirmu?
aga nüüd ma istun kell 1 öösel ja vahin ühte. lihtsalt kuna und ei ole. ometi tuleb ka muid asju. aga ma olen siin kinni. olen ennegi tähele pannud – kui ma hakkan mingit filmi vaatama, siis ma ei taha naljalt pooleli jätta. pigem siis juba ei hakkagi. mis on ka põhjus, miks ma lapse esimestel eluaastatel telekat ei vaadanud ilmselt. või siiski, harjumus mitte vaadata oli juba varem. ca 15-aasta tagueset ajast, kui mul polnudki kodus telekat. viimasesl ajal olen jälle siiski leidnud end liiga tihti teleka eest..
tegelikult oleks kugeda ka mõistlikum. aga ma ei taha asjalik olla täna. tahan lihtsalt uneni aja parajaks saada.
ilmselt on filmi puänt veel ees ja mul oleks siiski targem enne magama ära minna. no aga kas voodis väherda on kuidagi parem?
kell 1:28 – õuduka kõrvale klappidest miskit positiivset musa kuulata on päris fun 😉