külm

öö kisub külmaks. ma kohendan salli ja panen käed taskusse, et veidigi sooja saada. tempo tõuseb märkamatult, vaiksest jalutamisest on saanud peaaegu et jooks. sooja ei anna see ikkagi.
külm on hiilinud salaja. enne oli ju päris mõnus ja ma ei saa aru, miks enam ei ole. vähemalt ei saja, seegi on hea ja üritan endale kinnitada, et siis oleks veel külmem. et praegu ei olegi viga. ja et tegelikult külma vastu saab end riidesse panna, palavuse vastu ei aita miski. alati saab olla hullem. aga see ei lohuta. praegu mitte.
ma ei tea, kaua ja kaugele mul minna on. ma tean, et kusagil on soe ja ma pean sinna jõudma. ma loodan sinna jõuda. see on nagu Lumekuninganna lugu. peaaegu. ainult tegelikult olen mina Kaj, mitte Gerda. või unenäoliselt mõlemat korraga. mõlemad on minus ja pole ka. ma tunnen külma, kui Gerda mind otsib ja ma olengi tema. ja ma olen Kaj, kes on Lumekuninganna võimuses. Kaj’l on peaaegu et paremgi, tema ei tunne. kui see on hea. Gerdal on raskem, aga ta tunneb.
tuul vihiseb näkku, ma tõstan jalgu kiirelt üksteise ette, ma püüan tuulde visata mälupilte ja tundeid, mida ma ei taha. see kukub jälle läbi, aga ma üritan.
seal kusagil ootab mind soojus. ma pean ainult liikuma sinnapoole. ma ei tohi enne ära külmuda.