külm

öö kisub külmaks. ma kohendan salli ja panen käed taskusse, et veidigi sooja saada. tempo tõuseb märkamatult, vaiksest jalutamisest on saanud peaaegu et jooks. sooja ei anna see ikkagi.
külm on hiilinud salaja. enne oli ju päris mõnus ja ma ei saa aru, miks enam ei ole. vähemalt ei saja, seegi on hea ja üritan endale kinnitada, et siis oleks veel külmem. et praegu ei olegi viga. ja et tegelikult külma vastu saab end riidesse panna, palavuse vastu ei aita miski. alati saab olla hullem. aga see ei lohuta. praegu mitte.
ma ei tea, kaua ja kaugele mul minna on. ma tean, et kusagil on soe ja ma pean sinna jõudma. ma loodan sinna jõuda. see on nagu Lumekuninganna lugu. peaaegu. ainult tegelikult olen mina Kaj, mitte Gerda. või unenäoliselt mõlemat korraga. mõlemad on minus ja pole ka. ma tunnen külma, kui Gerda mind otsib ja ma olengi tema. ja ma olen Kaj, kes on Lumekuninganna võimuses. Kaj’l on peaaegu et paremgi, tema ei tunne. kui see on hea. Gerdal on raskem, aga ta tunneb.
tuul vihiseb näkku, ma tõstan jalgu kiirelt üksteise ette, ma püüan tuulde visata mälupilte ja tundeid, mida ma ei taha. see kukub jälle läbi, aga ma üritan.
seal kusagil ootab mind soojus. ma pean ainult liikuma sinnapoole. ma ei tohi enne ära külmuda.

20 minutit emaga

hommikul tegin äkkpõike ema juurest töölt läbi. hüppasin trammist maha peaaegu viimasel hetkel.
ma pole päris ammu vanematele korralikult külla jõudnud. ameeriklane, kool, haigused, kehvad ilmad (mil ei taha lapsega trammi-bussiga seigelda). hea on vahel nendega rääkida. palju jääb rääkimata ka, aga kunagi ei saagi rääkida kõike. mul on natuke kahjugi, et ma ei suuda nii mõndagi olulist vanematele rääkida. kusagilt lööb miskit ette ja nii paljutki minu elust jääb neile teadmata.
eks ma jään nende suhtes end küll alati lapsena tundma. ma ei ole olnud mingi hullult vastuvaidlev laps, kes oma tahtmise peale jätab. pigem olen olnud seesmiselt arg laps, kes kuulab päris hästi, mida vanemad talle räägivad. no muidugi mitte alati ja muidugi elan ma nüüd oma elu – aga nende arvamus läheb mulle vägagi korda ja ilmselt on nemad ühed vähestest, kes suudavad mind väga sügavalt haavata. muidugi on see pärit minu seest ja muidugi ei kasuta nad seda kuidagi ära. ma arvan, et tihti nad ei aimagi, kuidas ma tunnen. või siis aimavad, aga ei näita välja. emasüda tunneb rohkem, kui laps aimata oskab (omast kogemusest õpin seda nüüd).
igatahes arutasime mingeid asju, vahele nipet-näpet siit-sealt. lihtsalt hea oli.
kui ma kurtsin oma eilset hullu peavalu, andis ema mulle ühe šokolaadi kaasa. see hommikune paarkümmend minutit läks küll kiirelt. aitäh, emme :)

midagi on juhtunud..

avarii194.jpg

aga mina küll ei tea, mis..

5min hiljem:
kiirabi on lahkunud, esimene troll ka. asemel on politsei. teises reas natuke eespool seisab üks kaubik. nojah, ilmselt keegi üritas üle tee bussile-trollile joosta ja kaubik põrutas otsa. siin neid sebijaid ikka kogu aeg..
autod saavad mööda sõita vastassuunavööndist ja trollid seisavad, kuna ei mahu mööda.

hall

peavalu ja täielik motivatsioonipuudus. lootsin, et trenn teeb asja paremaks, aga välja tulles hakkas hoopis vihma sadama ja seega polnud lootustki. peavalu on otsaees ja kaelas. kahes kohas korraga. võimatu. piisavalt vaikne, et tableti järele mitte kahmata. roheline tee? kohvi rohkem ei taha.
hommikused punased saapad olid ilusad. tegelikult hea, et minu suurust ei olnud. kahju ka. mhh. vahel kaalub tarbija minus üle mõistlikkuse. ometi tahaks ju natuke kena ka olla. ähh, see ei sõltu asjadest ometi.
püüan mõelda, mis võiks mind cheer-uppida. kõik on kättesaamatu. ma pean vaatama iseendasse, aga sealt peegeldub vastu seesama hall vihm..