Päev: 13. august 2006

Ma peaksin alustama algusest. Ma lihtsalt ei tea, kus see on. Kas seal, kui ta sõitis minust mööda ja tundis ära ja hiljem mõtles, mis oli teistmoodi – mu pikkadest juustest oli saanud imelühike poisipea? Või siis, kui õhtusel kohvijoomisel üllatas ta mind üksiku lilleõiega? Või siis, kui peale pikka lõunat süüvisime me veel õhtulgi teineteise silmadesse? Või siis kui ta ajas mu jälgi mööda internetti, et leida oma võimalus?
Ma ei tea. Algusega on raskem kui lõpuga. Algus on alati kusagil kaugemal. Algus on kusagil ammu enne algust. Lõpp on sealsamas, me lihtsalt ei näe seda. Lõpp on ju alati juba koos algusega, olgu siis milline tahes. Ka see, kui pole lõppu, on koos algusega. Mingi lõpp on alati, siiski. Aeg pole veel valmis selleks, et seda näha.
Kusagil seal vahel on need sõidud mere äärde, jalutamised läbi öise linna, õhtused lebamised jahedas korteris, veel lilli, kallistused peatustes. Ta käed ja juuksed ja mu nina vastu ta kaela. Sõnumid ja telefonikõned. Ajatud hetked, kiirelt mööduvad hetked koos, lõputult venivad ootamise hetked. Hetked, mil kumbki tahab olla endast parem. Hetked, mil viskad vaid vihaseid leeke teise suunas.
Aga lõpus on alati vaikus. Ma olen üksi, ma ei näe ega kuule ega ei hinga, ma libisen läbi valge vaikuse, lõputu tunnel, lõputu helendus, ma ei tea kaua ma seal olen, ma ei tea kuhu ma jõuan, ma ei taha kusagile jõuda, aga ometi lõpeb see ükskord, ma kukun maha ja püüan tabada hetke ja kohta. Ma olen maandunud jalgadele, taas kord.
Vaikus jääb. Ükskord murrab midagi sellest jälle läbi.