pikk hommik

selline vaba päev, et viisin lapse aeda ära ja siis olin edasi voodis. kauakaua. lausa magasin, nii peabki.
nüüd võib siis tegutsema asuda 🙂

Meriahun estragoni-laimikleidis

1 terve meriahven
100 ml. vahukoort
pool pudelit valget veini
punt värsket estragoni
kaks laimi
soola, suhkrut, pipart
pisut muskaati
vein: chardonnay
Volks hiivas pardale ühe ilusa punase, kilo kaaluva meriahuna ning vaaris täna perele ahjus poisi är’.
Ahven tuleb puhastada. Mõttekas on seljauim kääridega ära pügada, et vältida torkeid, aga radikaalid jätavad kala esteetika mõttes terveks ja hoiavad näppusida uimedest eemal. Soomused tulevad meriahunal kergelt.
Ahuna vatsa läheb soola ja siis pool värskest estragonipundist. Ärge kartke, vänge ei jää. Kala turjale ja külgedele sool ning pipar veskist ja kala külje alla klaas valget veini. Ahju 200 kraadi manu 15 minutiks.
Vahepääl maksab kala ümber pöörata ja veidi veel lasta. Siis hakkida ülejäänud estragon, kahe laimi koorest riivitud sukaad ja napilt suhkrut soolase tasakaaluks.
ja koor.
Kala valmimisel too vaagnale, kaste veelkord tulele ja vajadusel toeks valget veini manu pluss jahvatet muskaat.
Lauale laimisektorite ja keedukartuli ning kastmega.

augustilõpp

tundub, et kisub sügiseks.
laps läks sel hooajal siis esimest päeva lasteaeda, astrid näpus. päris probleemitu minek oli. ma vist ikka õige natuke olin mures ka, et üle nii pika aja.
õues on suur kuumus jahtunud, tuleb vihmagi sekka ja samas pole veel liiga külm. tegelikult normaalne august ju 🙂

kultuuritehases

käisin siis täna Kultuuritehases ära, vaatamas nii cassi kui Kalkarifotosid kui ka kõike muud. mõnusalt ja sobivalt sürr oli, hetkesse. mingi musaproov, ühes ruumis läbi põrandaaugu nähtav allkorrusel särki vahetav noormees, veidi nihkes laupäevaõhtu.
väljapanekuid ma ei lahka, pole mingi kriitik. hetkesse sobis kalkari realism paremini, aga mingi teine hetk oleks võind olla vastupidi hoopis.

õunad bussipõrandal

hommikul bussis oli põrand korraga õunu täis, kui ühel mehel üks kott ümber läks bussist maha tormates. inimesed veeretasid õunu jalga endast eemale, bussi tulijad vaatasid ehmunult ja õunad elasid oma elu.
ma tundsin end nagu mingis paralleelses maailmas.

***

siit polegi midagi kirjutada. lihtsalt on mõnus olla. mis sellest, et see on permanentne nõudepesu ja kõik peavad mind ogaraks, et ma igal õhtul põrandat ka pesen 🙂
puhkus ikkagi!