Fancy a big house
Some kids and a horse
I can not quite, but nearly
Guarantee, a divorce
I think that I love you
I think that I do
So go on mister, make Miss me Mrs you.
I love you, I love you, I love you, I do
I only make jokes to distract myself
From the truth, from the truth.
Fancy a fast car
A bag full of loot
I can nearly guarantee
You’ll end up with the boot
I love you, I love you, I love you, I do
I only make jokes to distract myself
From the truth, from the truth.
I love you, I love you, I love you, I do
I only make jokes to distract myself
From the truth, from the truth
Kuu: juuni 2006
kevad on läbi
kaunist alanud suve kõigile!
võililleudemed lendavad laiali, linn on täis koolilõpetajaid ja kevad selleks korraks läbi.
täna kummitav lugu: Zero 7 – Likufanele
mina ja liigutama?!
juhtus see, et ma nüüd registreerisingi end üle 10 aasta mingisse trenni ära. sest ma ei suuda ju ise käia, mul on vaja mingit konkreetset ajakava ja gruppi, see sunnib mind natukenegi takka. ja iga asi mulle ei pruugi meelida ka.
niiet peale puhkust esimene proovitund tasuta.
ausõna, ise ka ei usu.
jahe kontor, soe ilm
kontorist õue minnes peab sokid jalast ja kampsuni seljast võtma. sest muidu hakkaks palav ju. kuigi, ma olen paras külmavares, eriti siin istudes päev läbi. ma ei kujuta ette, mis peaks kontori temperatuur olema, et ma end normaalselt tunneks. viimased 5 aastat olen elanud korteris, kus ca 23-24 kraadi on normaalne toatemperatuur, see vist ongi mõjunud lõpuks. pealegi kodus ikkagi liigutan end rohkem, ei istu nii pikalt paigal. tean jah, et peaks siingi ja ma ikka üritan püsti tõusta ja liikuda – aga mis sa siin asja eest, teist taga ikka sebid. oleks siis vähemalt suitetajagi, et käiks suitsu tegemas..
õnneks kolleeg (kahjuks see, kes on puhkusel :P) on sama tüüpi. ja tegelikult me ei arva, et umbne kontor oleks parem. aga võiks olla õhutatud ja piisavalt soe 🙂
mulle tuli õues vastu mitu meie maja inimest, kes peaks mind tundma ja tere ütlema ja tavaliselt seda teevadki. hommikul tulid ka mõned. ca 6-7 inimese peale üks tundis mind ära ja teretas. selle peale tundis temaga kaasasolnu ka mind muidugi ära ja teretas ja kommenteeris midagi mitteäratundmise kohta. aga maiteagi nüüd, kas on need prillid või riietus või soeng? sest mille järgi me inimesi tänaval tunneme eelkõige?
õhtu. kopli. üksi.
merele ja rannakividele võib ka alati kindel olla.
Incognito – The Principles Of Love
tule tuul
tule tuul
ja pühi pisarad ta näolt
ja anna talle usku
anna lootust ja saada minema pilved
ja lase päikesel särada
kanna mured kõik kaugele ära
ja hoia neid eemal
ära lase neil naaseda
anna talle valgust
ja soojust
ja armastust
Olav Ehala – Valulaul (Nukitsamees)
logelesin
tegelikult.. ei olnud mul alates reede hommikust praktiliselt ühtegi kohustust, välja arvatud eluspüsimiseks vajalikud ja tänased iluprotseduurid. põhimõtteliselt üksi kodus, välja arvatud kehva organiseerimise tõttu Tartust siia kutsutud ‘lapsehoidja’. aga temaga oli lihtne, ta lõbustas end ise piisavalt jalgpalliga.
mina tegingi.. mittemidagi. võinoh. kui nüüd kokku lugeda, mis ma kõik ära tegin – siis vist ei saa päris nii öelda. aga mul ei olnud mingit sundust seljas. igatahes, päris teretulnud vaheldus.
kaamera oli ka kodust ära, nii et piltegi ei teinud. eile õhtul ei viitsind isegi linnapeale minna.
naljakas on see, et ma ei maganud üldse selle juures päevi maha. noh, vedelesin voodis ja lugesin, seda küll. muidugi, ilm ei soodustanud seda küll – aga ma sain nende päevade jooksul ikka päikeses istutud ja grillitud ka 🙂
sain rajalt maha natuke.
aimdus
Ma ei vaata kella, sest ma ei taha teada, kui kaua ma olen voodis juba küljelt küljele unetuna vähernud. Üsna kaua, sest öö on endiselt vaikne. Heal juhul olen ma vahepeal tukkunud, aga ma ei ole selles väga kindel. Mõni üksik minut võib vahelt olematusse libiseda. Tegelikult ma tahan magama jääda, aga ma ei saa. Su sõnad lõid midagi mu peas liikuma ja nüüd ei anna mõtted mulle rahu. Need on küll ammu kaugenenud Su sõnadest, aga on veel liiga erksad.
Keeran järjekordselt külge ja kuulan lapse vaikset nohinat. Minu side.. millega? Maailmaga? Selle koduga siin? Selle voodi ja toaga?
Kohendan tekki. Mõtted valguvad taas pähe, kuigi ma püüan seda vältida. Ma ei taha neid mõtteid praegu, ma pean magama jääma, ma pean puhkama, mu organism vajab seda, mina vajan seda. Aga tundub, et ma eksin. Mu organism näib vajavat seda poolunes vaalumist öös. Uni on nõrkadele, mina olen harjunud tugev olema. Vähemalt olen ma niimoodi mõelnud viimased lugematu arv aastaid. Ekslik mõte, nagu ootamatult selgus. Ja ei anna mulle rahu.
Ma püüan meenutada, kuidas see kunagi oli. Üllatavalt palju tuleb meelde lõhnu ja hääli, aga mitte emotsioone. Kummaline. Nagu oleks luuaga ära pühitud ja veel ülegi pestud. Ka valu, kogu see suur valu mu sees. Äkki ma ikkagi peaksin Hea vastu võtma?
…
Hommikul ärgates olen unine ja loppis, aga mu ümber hõljub aimdus õnnest.
…
Kunagi hiljem tean, et petlik, nagu tavaliselt. See ei võtnudki kaua.
The Cinematic Orchestra – Night of The Iguana
