Ma ei vaata kella, sest ma ei taha teada, kui kaua ma olen voodis juba küljelt küljele unetuna vähernud. Üsna kaua, sest öö on endiselt vaikne. Heal juhul olen ma vahepeal tukkunud, aga ma ei ole selles väga kindel. Mõni üksik minut võib vahelt olematusse libiseda. Tegelikult ma tahan magama jääda, aga ma ei saa. Su sõnad lõid midagi mu peas liikuma ja nüüd ei anna mõtted mulle rahu. Need on küll ammu kaugenenud Su sõnadest, aga on veel liiga erksad.
Keeran järjekordselt külge ja kuulan lapse vaikset nohinat. Minu side.. millega? Maailmaga? Selle koduga siin? Selle voodi ja toaga?
Kohendan tekki. Mõtted valguvad taas pähe, kuigi ma püüan seda vältida. Ma ei taha neid mõtteid praegu, ma pean magama jääma, ma pean puhkama, mu organism vajab seda, mina vajan seda. Aga tundub, et ma eksin. Mu organism näib vajavat seda poolunes vaalumist öös. Uni on nõrkadele, mina olen harjunud tugev olema. Vähemalt olen ma niimoodi mõelnud viimased lugematu arv aastaid. Ekslik mõte, nagu ootamatult selgus. Ja ei anna mulle rahu.
Ma püüan meenutada, kuidas see kunagi oli. Üllatavalt palju tuleb meelde lõhnu ja hääli, aga mitte emotsioone. Kummaline. Nagu oleks luuaga ära pühitud ja veel ülegi pestud. Ka valu, kogu see suur valu mu sees. Äkki ma ikkagi peaksin Hea vastu võtma?
…
Hommikul ärgates olen unine ja loppis, aga mu ümber hõljub aimdus õnnest.
…
Kunagi hiljem tean, et petlik, nagu tavaliselt. See ei võtnudki kaua.
The Cinematic Orchestra – Night of The Iguana