olid ajad, mil ma ei öelnud ma enamikke asju otse välja. ei julgenud, ei pidanud vajalikuks, ei..
nii mõnigi kord tundus, et väljaütlemata on kergem. tegelikult enamasti polnud. oli see siis enesekaitse või teiste säästmine. näilised mõlemad.
eneseleidmise tee.
läks aega, ja õppisin ära, et ei tasu loota, et keegi mu mõtteid loeks. olulised asjad peab välja ütlema. muidu jäävadki pähe keerlema ja teised neid ikkagi ei tea. eriti kui need asjad on seotud teiste inimestega ka. lõputult peas keerlevad asjad ei ole head, need võivad plahvatada.
ennast saab kaitsta teistmoodi. teisi samuti – kui seda ongi vaja. kes kaitseb mind peale mu enda? (võisiis et .. kes teeb mulle haiget peale mu enda?)
aeg lihvib nurki ja nüüd ma tean jälle, et kõike ikkagi ei pea välja ütlema. või vähemalt mitte päris nii. või vähemalt mitte alati just siis. või et..
aga sellega võib puusse ka panna. nii üht- kui teistpidi. ja ma ikka kipun ütlema. mõnigi kord pole võimalikud tulemuste variandid ette läbi mõeldud. mõnigi kord ei olegi neid võimalik mõelda.
aegajalt ma ei tea, mispidi on mulle parem. või mis ongi parem ..?
mul olid need mõtted tegelikult peas juba enne, kui ma lugesin seda asja.
