öelda .. ?

olid ajad, mil ma ei öelnud ma enamikke asju otse välja. ei julgenud, ei pidanud vajalikuks, ei..
nii mõnigi kord tundus, et väljaütlemata on kergem. tegelikult enamasti polnud. oli see siis enesekaitse või teiste säästmine. näilised mõlemad.
eneseleidmise tee.
läks aega, ja õppisin ära, et ei tasu loota, et keegi mu mõtteid loeks. olulised asjad peab välja ütlema. muidu jäävadki pähe keerlema ja teised neid ikkagi ei tea. eriti kui need asjad on seotud teiste inimestega ka. lõputult peas keerlevad asjad ei ole head, need võivad plahvatada.
ennast saab kaitsta teistmoodi. teisi samuti – kui seda ongi vaja. kes kaitseb mind peale mu enda? (võisiis et .. kes teeb mulle haiget peale mu enda?)
aeg lihvib nurki ja nüüd ma tean jälle, et kõike ikkagi ei pea välja ütlema. või vähemalt mitte päris nii. või vähemalt mitte alati just siis. või et..
aga sellega võib puusse ka panna. nii üht- kui teistpidi. ja ma ikka kipun ütlema. mõnigi kord pole võimalikud tulemuste variandid ette läbi mõeldud. mõnigi kord ei olegi neid võimalik mõelda.
aegajalt ma ei tea, mispidi on mulle parem. või mis ongi parem ..?
mul olid need mõtted tegelikult peas juba enne, kui ma lugesin seda asja.

Share

mina ja …

selle asemel, et kasutada juhust hommik voodis maha vedeleda, valisin ma teise tee, mis tähendas äratust minu jaoks tänasel hilisel päeval napakalt vara. ausõna, ma ei vihka ennast, kuigi ma nii teen. vahel lihtsalt – on niimoodi (võtmesõna – laps).
aegajalt on siiski tunne, et ma ei saa endaga päris hästi läbi. näiteks siis, kui ma tunnen, et kulutan end valede asjade, tunnete või inimeste peale. kuigi kes teab ette, et on vale? inimestele pole ju näkku kirjutatud. tunnetele vahel on. ma ei suuda end lõpuni positiivseks mõelda. ja kas peakski?* ingleid pole olemas.
harutamine võib olla tüütu.
ma pole üksi.
_________
* – mul on aegajalt hirm, et lõpuni positiivne muutub tuimaks ja igavaks. võibolla see pole nii, aga mul puudub kogemus. või ei puudu.. ? igatahes, see pole ilmselt minu jaoks. I am what I am. kellele see ei sobi, see..
kell 16.56: avastasin äsja, et see on mu 1000ndes sissekanne. varsti saab 3 aastat siin alustamisest.
2500nda kommentaarini on veidike aega veel :)

Share

unedest, vol x+n

eile kukkusin ma kusagil 11 ringis juba ära. lihtsalt ei jaksanud kauem üleval olla. tegelikult ju koolis saab mindud varem magama kui kodus, aga ma ei tea, miks see ikkagi nii ära väsitab. 2,75 lammast ka veel..
unes nägin teiste hulgas inimest, keda poleks sinna kuidagi oodata osanud. lihtsalt ei kuulu tihedama suhtluse ringkonda. miskipärast aga püsis seal pikalt ja erinevates situatsioonides. alates mingist turnimisest kusagile teisele korrusele, mingis värgist trollis ja lõppeks minu kojuviimisega, miskipärast lõpuks põrsakostüümiga. kusjuures ta polnud seal nagu pidevalt, vaid vahepeal lahkus stseenist ja tuli hiljem tagasi. detaile väga täpselt pole meeles ja need mis on, on liiga ogarad, et kirja panna. või siiski? see turnimine teisele korrusele käis läbi mingi imeliku augu, umbes nagu ahju siiber oleks olnud, või ka mitte päris. mina igatahes loobusin ja arvasin heaks trepist minna. üks sõbranna aga ei viitsind trepini jalutada. heh.
ja mu kodu oli mingi 9kordne maja teiste kesel. paar tornimat maja oli ka ümber. brrrrr. miks ma nii õudsat elukeskkonda nägin?
see, keda ma unes nägin, teatas, et puhtjuhuslikult oli ta mulle ööbinud täna oluliselt lähemal kui tavaliselt. heh. müstika.

Share