päh, ma tundsin just praegu, et ma ei saagi siia kirjutada päris kõike mida tahaks. sest ma tean liiga palju lugejaid.. või midagi sellist.
selle asemel hoopis katke ühest laulust, mis mind kummitab viimasel ajal miskipärast (ilus laul noh):
Sinu sõnad on kui vaikus peale vihma,
sinu silmad on kui tormi tõotav põud,
äkki lõdvemaks nüüd laseme su rihma,
et me tunneme – see on see on see.
(Kaotajad)
