meenutagem siis..

üldiselt on sellistel päevadel tavaliselt kombeks meenutada, ‘mida ma tegin x-aastat (minu puhul siis 4 aastat) tagasi’. ma vist ühel aastal juba meenutasin ja viitasin. meenus hoopis see, kuidas eileõhtul 4a tagasi ma ei viitsinud omi asju eriti panna värskelt restaureeritud tualettlaua kappidesse ära (aega on), aga lõpuks ikka panin ja kuidas ma napilt enne ühtteist õhtul Rahu poodi (või selle eelkäijasse punases majas õigemini) jäätise järele sõitsin, sest hull jätsiisu oli. votnii.

peast matemaatik

uhh. lõpetasin praegu matemaatika puhtandi kirjutamise, skännin sisse ja mailin ära.
mulle tundub, et ma sain isegi mõnest asjast aru ka, kuigi üldiselt jääb üle loota, et mul enamikku sellest ei lähe rohkem vaja kui allesjäänud matemaatikaloengutes.
ja suured tänud Katile, kes mind juhendas ja muudkui viitsis mulle kõike seletada ja tänu kellele ma nii kaugele jõudsin 🙂

tõnisepäevaõhtune

vaatasin tänast külastajate arvu ja siis mõtlesin, et kas ma peaks nüüd piinlikkust tundma, et pole midagi kirjutanud? sest inimesed tulevad siia, tahavad lugeda midagi uut ja .. huvitavat?, ja polegi midagi.
lõbust ja eneseväljendusest saab pooliti kohustus.
tegelikult see pole ju üldse põhjus midagi kirjutada. või on?
rääkisime täna netis ühe tuttavaga, kes ei käi iga päev mu lehel. ütles, et täna käis ja kas mul pole rõõmsaid asju, millest kirjutada. ei ole eriti jah, pidin tõdema. mis teha, et asjad minu sees hetkel sedapidi jagunevad.
nii et parem on vähem kirjutada.
ja pilte, häid pilte, pole mul ka kohe tükk aega ühtegi tehtud.
mul on külm ka, kuigi toatemperatuur peab õue omale vastu ja kraadiklaas on kõvasti peale 20 kraadi.
poiss köhib ja aevastab ja ma hoian pöialt, et pühapäevaks üle läheks.

kivikesed kõnniteel

tunnen, kuidas graniidipuru muudab astumise ebamugavaks. mõtlen, et kas on võimalus, et õhema tallaga saapad nende kivikeste mõjul katki lähevad. mõtlen veel, et miks on liiv out ja libedusetõrjeks nõutakse graniidipuru? kui ometi liiv uhutakse kenasti veega mulda või mööda kanalisatsiooni jõuba mudaks, kus ta muutub taas osakeses mullaloomeprotsessist, samas graniidipuru on ka peale sula endiseselt asfaldi peal ning selle lagunemine millekski kasulikuks võtab päris kaua aega. liiva on meil kohapeal saada, graniit aga pole meie ‘päris oma’ kivi, kallivõitu ka veel…
valin vasaku teepoole, kus kivikesi on vähem ja tõttan edasi.

kontoriinimese mõttetu hala

ma töötan ühe korporatsiooni alla kuuluvas väikefirmas. mingi osa meist kuulub skandinaavlastele, aga ma pole omandisuhetega väga kursis. noh, ega see ei muudaks ka midagi.
aastaid tagasi aslustasime väikeses keldrikontoris. maja oli sama, mis veel mõnel korporatsiooni kuuluval allüksusel. tegelikult ma ei mäleta, kas me siis juba olime korporatsioon või ei. aga tühja sellest.
aasta hiljem kolisime siia majja, kus ongi peamiselt sama korporatsiooni ettevõted pluss üht-teist veel.
esimesel ajutisel pinnal olime mingi umbes 3 kuud. siis kolisime edasi. püsisime paigal umbes aasta. siis kolisime edasi. siis läksin ma lapsehooldupuhkusele. vahepeal koliti veel. seal olime me vist ikka umbes 3 aastat juttis lausa. ca 9 kuud tagasi kolisime siia ‘ajutisele’ pinnale. veebruarist kolime siis siit ära. tubadesse, kus pole radiaatoreid, on üks õueaken, mis ei avane (no eksole, isegi kui on avatav aken, ei tohi seda ju uutes poppides majades avada, sest see lööb kogu kütte-jahutussüsteemi segi; sa võid siia ära lämbuda, aga akent avada ei või) – küll aga on ohtralt klaasseina vaatega üle mingi esindussalongi. lohutati, et soojapuhuritega saab soojaks. ma olen täitsa tänulik, et ma omale uued kõrvaklapid tööle soetasin (või õigemini, tööandja raha eest soetasin tööandja nõusolekul). kui puhur undab, panen klapid nii kõvasti, et undamist ei kuule. telefoni, muuhulgas, ilmselt ka mitte.
mitu kolimist see teeb nüüd kokku vähem kui 7 aastaga? kui palju me oleme helistanud, et meil on külm/palav/lämbe?
kas ma olen tüdinud..?
P.S. ärge pakkuge firmat ega korporatsiooni. võtke seda kui ulmet 🙂