Päev: 2. detsember 2005

astun sammu, jalg takerdub millegi taha ja tasakaal kaob. hetke vältel tunnen, et ma ei suudagi midagi teha, teine samm jääb liiga hiljaks või liiga lühikeseks, käed liiguvad instinktiivselt ette ja ma maandun pori sisse, kogu oma kohvi, koogi ja velvetseelikuga. mul on valus ja piinlik, ajan end püsti, ligitõtanud noormees (hm, kunagine lapsepõlvesõber ja aasta vanem koolivend, nüüdne animafilmiguru – aga ta ei tunne mind ära, vist, õigemini pole tal selleks aega, ilmselt läheb ta sinnasamma kõrvale Radissoni PÖFFi avamisele) haarab abivalmilt mu kohvitopsi ja ulatab naeratades mulle. teen ennast täitsa lolliks, kobisedes ‘ah, sellest pole enam midagi’, tänusõnad unuvad täiega. aga üllatuseks on kohvitopsil kaas peal ja rõhuv osa kohvist vaatamata väljaloksunud vedeliku visuaalselt suurele hulgale on topsis. erinevalt paberkotis käes olnud rummikoogist, mis pole mitte ainult laiaks litsutud, vaid kott on katki läind ja kook porine ning leiab tee prügikasti.
tulen 500m tööle näoga, et porine kott ja mantel ja seelik on kõige loomulikumad asjad maailmas, randmed veritsevad ja valutavad, põlved valutavad ka. tööl uurides selgub, et sukkpüksid on terved ja plaastreid ei ole kontoris.
valu ei kao ka.

viimati sai kogu rock-kontserdi ajal kenasti tooli peal istutud vist siis, kui ca 8-9-aastaselt käisime kogu perega Filharmoonias Gunnar Grapsi kuulamas 🙂 ja nüüd siis äsja lõppenud kontsert.
samas, kõik vahepealsed on toimunud õues-klubis-pubis, st kohtades, kus ei saagi kenasti oma märgitud koha peal istuda ja viisakalt kaasa jõnksutada.
saku suurhall on päris kummaline koht kontserdi jaoks ikka. noh, seekord olimd mingid põrandakohad tõsistele rokkaritele. ma ei tea, kuidas muidu on. aga need, kes istusid otse lava vastas, olid nagu üsna kaugel. seal natuke külje peal istudes olime küll lähemal – aga no külje peal ikkagi. mingi saundivärgi ja akustika üle polnud nagu nuriseda – sellisest muusikast juba üle ei sosista.
no ja mõnda laulu ma isegi teadsin. solist vahetas kohusteruult oma jakke kogu aeg, rahvas keerati ümber sõrme, puändiks toodi üks motikas ka lavale.
ei, ma ei ole vinge fänn. lihtsalt juhtus nii, üsna kogemata. ei, ma ei teinud ka moblaga pilte, nagu pool saali.