lahkuvale

umbes 6 tundi on veel ja lähebki aasta 2005 peale Kristuse (väidetavat) sündi ajalukku. minu jaoks segane, keeruline, erinevaid väljakutseid täis – mis on mind lõpuks energiast tühjas pumbanud. aga juhtub ikka. on hullematki nähtud.
igatahes, kusagil maailma nurgas on 2006 juba peal ja siingi kõik sebivad ette valmistada, et Uus ja alati loodetavalt Parem vastu võtta.
toredat lõppu!

.. kukkus välja nagu alati

sügisepoole oli Virukeskuse Narva mnt – Laikmaa risti poolne uks mõnda aega suletud, varsti avati uhke pöörduksega. vähe veider tundus sellises kohas, aga noh..
igatahes see oli vist eelmisel nädalal mingi päev, kui üsna mu ees see uks lihtsalt seisma jäi. hea küll, seal on mingi kitsas tavaline uks ka, liikusime siis kogu massiga sealtkaudu.
täna hommikul seisis uks jälle, üks onu nokitses kusagil kruvikeerajaga, turvamees suunas inimesi teise ukse poole ja koristajatädi tõmbas imuriga suurt soppa ukse alt ära. mh? et selline mass inimesi sellise ilmaga kannab kokku hulga pori, mis kuhjub põrandale ja mida uks eest ära ei pühi ja mistõttu jääbki uks seisma? tähendab, ma pole kindel, et see just päris nii toimib, aga selline mulje jäi. igatahes tore, et nad kõiki uksi pöörusteks ei teinud.
aga seda ka, et selle põhjal tõesti ei tahaks olla kusagil kaubakeskuses, kui seal midagi juhtuma peaks. sest ilma mingi paanikata on nende tavaliste uste läbilaskevõime pea olematu.
Maakri tänava algusesse pandi suure hurraaga kivituvid, et autod kõnniteele ei pargiks. noh, seda oli ikka pidevalt, et pidid ise mööda sõiduteed sealt mööduma, kuna kõnnitee autosid täis. selline pilt on veel päris hea – maja ja auto vahel on lausa mitukümmend sentimeetrit ruumi.
aga arvate, et muutus midagi? EI! sest tuvid on täpselt selliste vahedega, et sinna mahuvad sõiduautod vahele. neid on lihtsalt hõredamalt nüüd :P vastaspesitseva turvafirma autod on seal üsna pidevalt, aga ka muid. ähvarati küll suurte trahvidega, aga no ma ei tea – alati tuleb ju keegi, kes veel pole seal trahvi saanud või kellele see trahv pole mingi asi.
muuseas on jutuks olnud ka, et neid tuvisid annab kettidega ühendada – et autod ei saaks sealt vahel läbi sõita..
söögi- ja joogikohti tuleb loomulikult aegajalt sisekujunduses värskendada, vahel ka natuke stiili muuta. kunagi istusime oma seltskonnaga üsna tihti Wellingtoni nimelises kohas. sellega läks nagu läks, nüüd on selle koha peal mingi restorani-moodi asi.
peale veel käesoleva aasta jaaniäeva võeti ette remont meie eelmise talve hittkohas Lost Continendis. tegelikult oli see üks mu lemmikuid üsna pikka aega – mõnusa koha peal (linnamelu + ligipääs ka autoga), tugev mööbel, võimalus laudu sättida jnejne. hirm oli, et mis saab peale remonti.
nojah, ja kuigi Maimets seda nüüd värvikalt kiidab, jään mina ja enamus mu tuttavaid eriarvamusele. vaata, lounged on lahedad küll ja mõni lounge siin-seal on päris abiks aegajalt – aga see ei tähenda, et teeme kõik (vanalinnast tibake väljas olevad ja seega mitte turististidest ülerahvastatud) pubid nüüd loungedeks ja kõik on jõle lahe. ei ole!me istume seal praegu peamiselt sellepärast, et pole piisavalt head alternatiivi leidnud. aga pikapeale hakkab isegi mulle tunduma, et äkki oleks siiski Bikers päris hea koht..
ja mu oma mõtted ja plaanid, mis ca 4 aastat tagasi tundusid üna head olevad – ka nendega on just nii nagu alati..
/murdosa/

tööhala, aastalõpuks

mingi ajaga on kogunenud asju mu sisse ja ma olen hakanud tõsiselt kaaluma töökohavahetuse peale. ma ei ihka teha rohkem tööd ja mulle meeldib me kollektiiv jnejne, aga viimasel ajal on miinuseid hakanud ka kõvasti kogunema. näiteks on mul pikemat aega tunne, et meie kauaaegsemaid olijaid (st meie, kes me oleme seal firma asutamisest peale), et meid ei väärtustata ja suhtumine kisub kanti, et jäädki eluajaks selleks nö madalama astme töötajaks, kes teeb peamise reatöö ära. jutus on kõik ilus, aga siis tuleb kusagilt jälle midagi kummalist (teod, ikka teod) ja tunned, et jälle on meid ära unustatud või meist üle sõidetud vms. võibolla on siin tegu ka mu üldise viimase aja mingi ‘musta’ perioodiga, aga tegelikult on see juba varasem tunne.
samas, et mida ma siis õieti oskan? suurt mitte midagi. see töö, mida ma praegu teen, on väga spetsiifiline ja kohapeal õpitud ning ega seda polegi eriti palju võimalik meil kusagil kasutada. ühe kooli diplom on taskus, sama asja õpin järgmisel tasemel juurde – äkki peakski neid kuulutusi hakkama vaatama? sest see on arenev valdkond ja see pakuks mulle huvi ka. samas, elama peab ka ja kui ma pole praeguse rahaga rahul, siis mingi natuke suurema summa peale ma vist ei viitsi veel hingega tööle hakata (ma olen laisk ju olemuselt), praeguses kohas küll töökoormus aina kasvab, aga siiski on veel suhteliselt lahe.
kuigi, homne tööpäev undava serveriga toas ei tundu eriti lahe..
tööandjad, tunnustage palun kõiki oma töötajaid ja pidage neid meeles. see ei tähenda hulle preemaid vms, aga tähelepanu ja arvestamist. ja iga-aastane väike palgakorrelatsioon mõjub ka ikka..

Armastus Ofelia vastu

Armastus Ofelia vastu ehk sealiha punaveini-koriandrikastmes
1 kg sealiha (kael)
klaas punaveini
kaks supilusikut purustet koriandriseemneid
veskist meresoola, veskist musta pipart
kaneelikoor
kuus supilusikut rafineeritud päevalilleõli
Notsutükid pannakse marineeruma veini ja maitseainetega vähemasti neljaks tunniks, aga veelgi parem – laske rahus olla üleöö.
Pann väga tuliseks, lihakene marinaadist välja ja kuivaks. Pannile õli ning liha graniitjaks mõlemalt poolt. No ikka kenasti pruuuniks.
Kogu kupatus pruunistet, siis pann ülejäänud õlist puhtaks, liha uuesti pääle ja marinaadus tollele otsa. 30 minti pannikaane all tõmmata lasta. Marinaadist tulnud kaste peab olema tihe. Kui ei ole, siis kaas päält maha ja 10 minti ilma kaaneta lisaks lasta.
Vein: Cabernet Franc