Päev: 26. august 2005

mul on täitsa kahju inimestest, kes on elanud aastakümneid Mähel, või Meriväljal, või Viimsis, või Järvekülas, või kusiganes uues popis kohas Tallinna ümbruses. neil on olnud suhteline rahu ja vaikus, võib-olla mitte küll kõik mugavused, aga siiski üsna maa-elu. ja nüüd ehitatakse kõik paksult täis uuselamurajoone. Meriväljale müüakse Pirita nime all, Mähele sõltuvalt otsast Kloostrimetsa ja Merivälja nime all; ühe uuselamurajooni nimetus uhkem kui teisel.
mingis selle aasta “Eesti Looduses”, kui ma ei eksi (aga võib-olla siiski mujal) oli jutt sellest, et hoolimata looduskaunilt kõlavatest nimedest ja siltidest stiilis ‘Tule elama maale/loodusesse/värskesse õhku!’ ei ole selline elamine kaugeltki loodussõbralik, pigem vastupidi. mõtle kasvõi olematule ühistraspordile ja infrastruktuurile suures osas nendest rajoonidest, mis eeldab küllalt palju autosõitusid, et saada tööle, kooli, poodi jne. rääkimata ehituste käigus hävinud loodusest. kõige popim aed on pealegi sile muru, ainus soositud haljastus hekk naabrite ja oma aia vahel. ja mis kasu on, kui ostad omale hingesööva laenu eest majakese kusagile, kus ehk ongi looduskaunis ning 3a pärast kinnisvaraarendajad ehitavad su vaate uusi maju täis?