Kalkar näitas täna mulle jälle mingit oma loomingut. täpsemalt, fotosid. ja no tema asjad äratavad minus reeglina mingi kadedusepisiku. mitte sellise õela ja ärapannatahtva, aga pigem imetluseseguse. näeb, oskab, tahab.
aga nagu ta ise mulle äsja ütles, et ‘provintsist’ tulnuna tajub ta linna hoopis teistmoodi kui nö põlislinlane nagu mina (‘põlis’ on antud kontekstis siiski see, et ma olen siin sündinud ja üles kasvanud, kuigi mitte mingi 5-6nda põlve linlane). eksole, ta näeb hoopis teisi nüansse kui mina onju. ja see, mis teda linnas köidab ja mida ta tahabki näha, on ka midagi muud. nii et mingitpidi polegi nagu imestada midagi. sest ma tean, et ma näen ka nii mõndagi, mida igaüks ei näe. ja kujuteldava osa sellest, mida ma näen saab näha näitusel (reklaam-reklaam!).
aga natuke positiivselt kade võib ju ikka olla 😉
tegelikult on Linnal igaühe jaoks erinev nägu ja tunded. iseasi, kas kõik tahavad neid üldse üles leida.