lähen jälle kokku ;)

hommikul Haanjasse. kokkutulekul osalejatele on minupoolne söögipanus mul külmikus olemas mustsõstramarinaadi visatud kaelakarbonaadi ja metsseasuitsuvorstilati näol. + veel mingit pudi-padi.
hoian pöialt, et kannatab ikka õues olla!

haugifileepallid suitsupeekoniga

juhtus selline imeline asi, et Prismas oli müügil Võrtsjärve haugi. üsna värske väljanägemisega. roogitud kujul poolsada krooni kilo, fileeritult kümnekas alla saja. kuna oli näha, et aega ei ole ja supi/tarretiseplaane ka mitte, siis sai sedapuhku filee ostetud. pealegi olid fileed võetud tiba suurematelt kaladelt ka.
meenus kusagil söödud toit, kus filee oli peekonisse keeratud ja nii oli söögiprobleem lahendatud.
kalapall408.jpg
500-600g haugifileed
6 viilu peekonit
1 sidruni mahl
võid, pipart, vett
maitserohelist
haugifileed lõika kolmeks. või ka neljaks, siis läheb 8 viilu peekonit. see sõltub filee suurusest ka. piserda peale sidrunimahl ja purusta natuke pipart või piprasegu. pane ahi sooja ca 180 kraadi juurde.
aseta iga fileetüki keskele võid ja keera filee rulli. kerepoolsemad tükid keerasin ma ribidega risti sulli, sabapoolse aga pikuti. keera rullile ümber peekoniviil ja kinnita tikuga. kui kõik tükid on kokku rullitud, määri väiksem ahjuvorm võiga ja lisa väike tilk vett. aseta rullid külili vormi. ahju. lase sal olla ca 20 minutit.
vahepeal keeda üks muna kõvaks ja purusta see kahvliga.
kala ahjust välja taldrikule, tekkinud soust kaussi, purustatud keedumuna sinna peale. puista üle tilli ja petersellipealsetega, nii kala kui soust.
kõrale läheb värske kartul, konservhernes ja Lõuna-Aafrika Chenin Blanc :)

kinoskäik

Hitchhiker’s Guide oli filmina mingitpidi vaadatavam, kui ma arvasin. noh, et enamike sellised poolmüstiliste lemmikraamatute ekraniseeringuid olen ma vältinud – sest kogemus näitab, et filmina ei ole need enam nii head. siin aga midagi siiski veel oli. kuigi üsna ära nätsutatud. mõned teravused välja jäetud, hea hulk romantikat lisatud (ööö! milleks?!?). aga Marvin oli tore. kohe kahju, et teda seal nii vähe oli. no ja.. ütleks nii, et mingi õhsute kinoraha eest poleks rahul olnud, päevane odav seanss oli hea küll.
ja see oli ka tore, et saalis oli ca 30 inimest. läksime sõbrannaga sisse ja vaatasime, et istuks tiba ettepoole kui me piletikohad. ja no 2 korda kolisime ümber, sest inimesed pidid istuma just omade kohtade peal selles suures tühjas saalis :)
jah, ja et nii kalli raha eest polegi ammu kinos käinud ka :)

Suitsjas kikerherne püreesupp basiilikumiga

Värske ürdiga supid on hääd. Kuigi Vahemere-veersetes kusiinades vähe suitsuliha (sest liha suitsutatakse päämiselt põhjas, et säiliks üle talve), olen tuvastanud basiilikumi ja suitsusea imekena sobivuse.
Kikerhernes on oriendi köökide tavapärane toiduaine ja ei meki üldse meie rohelise (ega ka kollase) herne moodi.
800 g. (kaks purki) kikerherneid
100 g. maasuitsuliha
viis basiilikuvart
50 g. rõõska koort
kaks klaasi vett
sool, pipar, muskaat
Suitsulihast eraldatakse suitsupekk ja taine osa lastakse väikesteks juppideks, kamar näritakse kohe niisama är.
Kombainer asetab massinasse herned koos purgis olnud soolveega, tükeldet suitsupeki ning 4 varre basiilikumilehed. Massin teeb kombaineri käe all kreemja segu.
See valatakse potti ja aetakse keemiseni. Siis tõmmatakse tuli maha ja lisatakse taine suitsuliha, nii palju vett, kui paksust tahetakse. Sirratakse, soolatakse, pipardatakse ja muskaaditatakse (seda’nd pisut, jah). Siis rõõsk koor. Veel pisut tõmmata madalal tulel ja valma.
Pääle riputatakse ühe varre basiilikumi värskelt hakit’ mahlased lehed.
Õlu: porter
Volks

mais, värske

värskete maisitõlvikute valminine turgudel on kunst, mida ma veel kuigi perfektselt ei valda. sest hooaeg on nii lühike!
kui väljaulatuvad niidid on pruunikad, siis ei hakka ma isegi pealmisi lehti välja koukima. vaatan neid, milledel on ikkagi sellised värsked. ja siis kisun lehti lahti ja vaatan, mis näoga see tõlvik õieti on. müüjaid usaldada ei tasu (ühtegi tuttavat maisimüüjat mul pole). pruune niite ka mitte – kord elus olen ostnud, kogu mais oli selline pruunikas ja tuim, ma isegi ei kujuta ette, mis seisund see tal oli.
aga natuke urkimist tasub vaeva ära, sest kuigi mul korteris grillida maisi ei õnnestu, on keedetud tõlvikute söömine meie peres vägagi hinantud tegevus. ja praegu on ainus aeg, mil värsket maisi normaalse hinnaga saada on :)

Kalaleem nuudlite ja laimiga

Kõikide kalameeste naistele ja kõikide kalanaiste meestele tundub see retseptum pisut metsa poole, soovitan aga siiski.
Tavapärane (mida isegi saanud proklameerida) on, et kalasupp peab olema kalasupp kindlakskujunenud korra järele (vesi samast veekogust, kust kala; soovitavalt röövkala nooremad esindajad: koha, ahven, haug ja kiisk jne.). Kindlasti sibulast ja kardulast peab olema ja porknas vahest ka.
Volks katsetas aga segada rööv- ja lepiskala ning teha sellest leem munanuudlitele. Ilusti tuli välja. Ilma igasuguse kartulita. Ja vajalikult krehvtine, kuigi kiisk puudub.
125 g. munanuudleid
ühe latika pea, uimed ja selgroog
ühe keskmise koha pea, uimed ja selgroog
1,75 liitrit vett
üks leht värsket või kaks lehte kuivatet loorberit
viis tera vürtsi
viis tera musta pipart
üks piri-piri kuivatet kaun (väike)
pool punti käharpeterselli
pool laimi
sool, pipar veskist,
teelusik suhkrut
Kalaosad lastakse koos loorberi, vürtsi, pipra, soola ja piri-piriga pehmeks, kurnataks siis är’ ja klaaritakse luud kenasti lihast puhtaks, mis hiljem supi sisse potsab.
Siis kurnatud leemesse sukeldatakse nuudlid ja lastakse pehmeks minna. Hakit’ petersellipoiss nüüd ja laim ka – tükeldatuna. Ja suhkur, tasakaalu toomiseks soola ja imeõrna hapu manu. Pisukene podisemine nõutud veel ning enne lauale toomist kalatükid sisse.
Must leib hapukoorevõiga, kui võimalik.
Vein: soave