keset suvalist põlluserval asuvat võsa sireleid nähes ujus mu ajusoppi teadmine, et siin on kunagi olnud talu. midagi muud nähtavat ei olnud sellest enam alles. sirelid ei öelnud, kui kaua siin pole enam elu olnud.
mõnigi allee, puuderivi või sild näitab kunagise tee asukohta. või vähemalt tundub nii. mõnikord on selleks teeks olnud raudtee. lausa veider, et viimaseid on vähem kui eelmise sajandi algul. aga samas on autosid rohkem. mõttetu ressursiraiskamine, vahel.
pealtnäha tugevad asjad võivad olla aimamatult kaduvad.
