millalgi on läinud kõik
ja ajast üle puhub tuul
ning su unistused tulevad veel
libisevad sinust läbi
meenutavad oma olemasolu
ja valulikkauget lõppu
kannavad sind kaugustesse
tõstavad veel kõrgele üles
näitavad sulle korra kadunud maad
millesse kunagi niiväga uskusid
ja seejärel sellest loobusid
surudes jalad vastu mulda
ja hingates niisket mereõhku
toetudes seljaga vastu tugevat mändi
haarates õhtut
tõotades seista sellel maal
loobusid oma teisest poolest
ja märkamatult libised
ära